Esimese nädala lõpuks olin valmis kirjutanud kaks A4 paberit oma plaanidest, ootustest, eelkõige reaalsusest. Nii juhtub, kui järgmisel hommikul end teiselt kontinendilt leiad ja vana jalgealuse suure hurraaga koju jätsid. Kuna esimesel 1,5 nädalal selline top-action käis, tundus see olevat ainus viis oma mõtete korrastamiseks. Järgnevatel päevadel olin ma päris sihitu. Kõndisin Hoan Kiemi äärde ja jälgisin, kuidas kohalikud vanad härrad/prouad võimeldes käsi ja jalgu igasse ilmakaarde vehivad või kuidas keegi oma kaupa igal(!) erineval viisil rahaks tahab vahetada. Ma ikka ei teadnud, kas see on SEE, kas ma tahan ka homme seda kõike näha ja veel enam, et kui ma tahangi, siis mis on mu motivatsioon. Seega, mis mind motiveerib? Enesetunne. See sama kohati kõngev enesetunne, mille ma üritasin võimalikult täpselt ja endale arusaadavalt paberile panna. Nüüd ma olen endale lihtsalt võimaluse andud see kõik iseenda sees kokku panna, tervikuks luua ja sellega elada.Ehk ma siiski tahan endale oma lahendatud, ilmselt oma vigade ja eelistega jalgealust. Kõige tähtsam on see, et see oleks made by Kriss.

Vietnamis on lugu selline: kõige hullem, mis endaga teha saab, on lasta end pisiasjadest häirida. Sel juhul võib iga üks kõva häälega adjöö öelda ja minema minna, sest see poleks midagi muud, kui aja raiskamine. Ma saan aru, et see on läänemaailma inimesele suht suur tükk, mida neelata, sest siin on lihtsalt räigelt hetki, mil tahaksid päriselt koti pähe tõmmata ja lihtsalt ühe koha peal seista, ilma, et kuuleks ja näeks sellel hetkel. Mhm.. ja kui olla sellest kõigest pohhuistlikult üle, saab iga koti-pähetõmbaja aru, kui palju väärtuslikku ja originaalset selle segaduse taga tegelikult peitub. See on sensatsioon, kui õige koht Vietnam pärsielt on. Kõige parem nõuanne siin elamiseks saab olla vaid see : “Please, just.. just go with the flow.” Ja nii lihtsalt saabki olla survived!

Vietnamis pole mõtet tormata, sest kohalikud on liiga hipid selle jaoks. Vietnamis ei saa planeerida, sest kõik selleks vajalik on omakorda liiga organiseerimata. Siin pole vaja muretseda, sest kõik võib lõppeda ka teadmatu kolmanda või neljanda variandi järgi. Siinses aeglases voolus peab lihtsalt järjekindel olema, sest muidu pole mõtet siia asja ajama tulla.

Täpselt nõnda näevad välja ka mulle suunatud kriteeriumid siinsele tööturule sisse pääsemiseks. Lihtsalt ootamine on selle kõige juures tohutult suur ja uskumatult raske osa, aga samas on see ainus tee, mida käia.
Pärast 2-nädalast tööotsimist mõtlesin, et midaa, ma ei jõua nii kaua oodata, kuskilt ei tule konkreetseid vastuseid ja ma jooksen varsti rahast tühjaks. Täpselt see sama murdepunkt, kus ma ei jaksanud enam ja mõtlesin, et nüüd tuleb minu ‘adjöö’.  Väike ja kiire näide miks:
Kui pärast intervjuud öeldakse, et hakkame sulle graafikut määrama, aga see võtab veits aega, siis võib sellest kõigest välja lugeda 3 järgmist varianti:
a) viisakas versioon äraütlemisest
b) võib-olla kunagi, kui aega leitakse, siis hakatakse sulle tegelt ka midagi määrama
c) sulle päriselt koostatakse graafikut, mis nõuab oma aega
Nüüd ma võin julgelt öelda, et õnneks ma jäin ootama ja surusin end sellest läbi, sest töötan hetkel kindla kohaga 2 keelte koolis tunnipalgaga 25 USD ehk 20 euri tunnis + paar kohta teist part-time job’i kohta, mis ootavad ahjus oma valmimist. See on väga tavaline välismaalasest keeleõpetaja sissetulek, sest hea järje peal kohalikud vanemad on, nagu näha, nõus suuri summasid oma laste keeleoskuste tarvis välja käima. Mulle igal juhul väga sobib sedasi! Pealegi saan ma hästi aru, miks ma seda teen ja ka arvestades ka mustade päevadega, siis ma tõesti saan öelda, et naudin seda.

Praeguseks elan juba 2 nädalat uues kohas. Rendin tuba West Lake’i ääres ühes 3-korrulises majas koos teise 3 välismaalasega: Will ühendriikidest, Jess hollandist ja Beth UKst ja ma. Kuus maksan ligikaudu 110 euri kõige eest kokku ehk üür ja kommukad ja koristaja kord kuus jne. 2 nädalat tagasi sain ka ametlikuks osaks siinses liikluses. Kõige rohkem on siin muidugi rollereid, seega maksan oma rollu eest kuus umbes 35 euri ja kohe on nii palju avastastud. Muide roller on siis kõige turvalisem liiklusvahend ja kõige ohtlikum olukord on päevast päeva jalakäijatel. Seda väga tõsiselt öelduna, sest ega siin naljalt niisama smsi tänaval toksima ei hakka, kui elu kallis on!

Bussiga olen ka paar korda sõitnud, aga see on tõesti läbi põrgu minek. 1 pileti hind on tavaliselt 5000 Dongi, ehk siis umbes 20 euro senti. Bussid üldiselt peatuvad siis, kui heaks arvavad ja tipptundide ajal palju hingamisruumi ei jää, juhul, kui seda üldse jääma peaks.

Kokkuvõtvalt võib tänavapildis iga ühe varandust mõõta nõnda:

jalakäija- turistid
bussid- üks odavametest versioonidest, näeb õppureid ja üldiselt vanureid või siin elavaid turiste, kes ei julge ise liiklusesse minna. Bussid on mootoritega türannid – kui neil hoog sees, siis ei peata neid miski ja signaal on kõvem, kui 50 asfaldipuuri müra kokku.
jalgratast- piisavalt vaene, et mitte lubada endale rolleri omamist
roller- keskmine tase, õige sagedasem nähtus
autod (kui auto siis on see Lexuse maastur või mingi uus läikiv chrysler)- jõukad bossid.

Kokkuvõtvalt liiklusreeglitest:
green – I can go
yellow – I can go
red – I can still go
Pluss mõned ainsad liiklusmärgid nagu paremale või vasakule sõit keelatud või siis ühesuunaline tee tarvis ülespandud keelumärk. Palju õppimist pole vaja, kõik käib sisetunde järgi.

Lõpetuseks weather update: 25 C, õrn päike läbi õhukese pilvekihi kaugel kõrgel, kuiv, 0 tuult.

Tervisi Hanoist!
indian party it is

ületöötamine on mõttetu
kodutee

sõnadeta lugu riisiburgerist mereandidega

Kuhu ma jõudsin?

Vietnami.

Mu lühiaegne intensiivne unistus Vietnam ehk riik, kus paljude jaoks siiamaani sõda alles täieshoos ja mu vanaema hirm, et siin ükski eurooplane söönuks ei saa.

Ma tulin siia oma 10 kilose seljakoti, üsnagi vähese kapitali, aga suure innuga. See oli täielikult esimene kord elus, kui mu esimene pabin juba 72h enne lendu täiehoo sisse sai ja alles 1 minut enne boarding’ut maha vaibus. See oli pikk teekond, kuid siin ma nüüd olen, vastamisi kõige muu kui tuttavaga.

Mulle üldiselt meeldivad sellised rändom kohad, millest vähe kajastatakse või laialdaselt mõni veider arusaam levib. Eriti näiteks Mongoolia. Samas ka Ladina-Ameerika põhjapoolsemad väiksed riigid või paljukajastatud Iraan ja Iisrael. Mul on viimasel ajal niikuinii hullult aasia toitude maania olnud ja mõtlesin, et kuskilt peab ju alustama ning ära tahan ma igal juhul käia, olgu see siis praegu või kunagi hiljem. Kõige lihtsamana tundus mulle mu enda ettepanek siin tööd leida. See annaks võimaluse eelarves stabiilselt püsima jääda, kohalikku ellu sisse sulanduda ja sellest kõigest väikseks osaks saada. Pealegi teadsin, et mul on siin üks hea kontakt, kellel on omakorda palju kontake ja nii edasi. Ta on soomlane, keda olen kohanud ühe korra elus, selle aasta suveülikooli Tallinna osas, ja kellega olin rääkinud mitte rohkem kui 7 minutit. Nõnda sain ma endale Hanoi (pealinn) kesklinnas Hoan Kiem Lake’i äärde kohalike standardite järgi üsnagi luksusliku öömaja. Tegelt oleksin saanud ka couchsurfida erinevate kohalike kodusid, aga see oleks mind teatud tutvuste-lõksu jätnud ja seega otsustasin selle esimese kasuks.

Täpselt täna täitus mu esimene nädal selles Kagu-Aasia ajaloolises pealinnas. Täpselt nädalaga olen ma näinud Hanoist rohkem, kui mõni turist võiks avastada 3 nädalaga ja enam kui mõni turist ei näegi terve oma külastuse vältel. Täpselt nädalaga olen ka kohanud ja suhelnud vähemalt 50 erineva rahvusvahelise eksperdiga, kes on tulnud päästmaVietnami olukorda ja panustama oma ideid siinsesse arengusse. Täpselt nädalaga olen näinud erinevaid pealinna nurgataguseid, kuid samas kullahinnalisi panoraamvaateid eri pilvelõhkujate tippudest. Täpselt nii palju olen ma hakanud aru saama, kui palju väärt on head tutvused ja kuivõrd tähtis on uusi kontakte luua ning kui oluline ja suur töö on neid ka HOIDA. Samas on mu silme ette loodud pilt lavatagusest ehk mis elu on inimesed nõus elama internatsionaalsel tasandil. Näiteks need üle maailma kohale lennanud omaala eksperdid, kes tunnevad end oma kodumaal turistina ja teevad erinevaid tööotsi eririikide saatkondades, ettevõtetes & NGO-des ning pakivad mõne aasta möödudes oma ainsad 3 asja, võtavad pere käe kõrvale ja alustavad uut elu näiteks Namiibias või Nicaraguas. Nad on nii tohutult näinud ja teinud, kuid seda kõike teatud hinna eest. Jah, hästi tasustatud töö ja muud tähenduslikud kogemused, kuid see ainus ja igavene koht, kuhu tagasi pöörduda, neil tundub puuduvat. Ma ei oska seisukohta võtta. Ma ei tea sellest veel piisavalt, aga see on väga põnev ning põnevuse järele ma ju tegelt tulingi. I’m on my way.

Samuti pole ma kindel, kas see on koht, kus olla ja jääda nüüd mõneks ajaks püsima. Ma ei väida, et mul pole rakse, aga samas on nii hästi tunda, kuidas elu ise minuga sama laua taga kaarte mängib. Mul on oleks ka hea võimalus siit lihtsamat teedpidi Bangkoki lennata ja seal kindlamat teedpidi minna. Teisest küljest ma ei tahagi kerget elu elada, vähemalt mitte praegu ja see oli ka üks põhjus, miks ma ennast siit leian. Vietnamil on mulle palju õpetada. Kas mul piisavalt julgust on, seda ma veel analüüsin.

Enjoy the moment!

Hanoi – Truc Bach Lake & West Lake

keskmine maja on see, kus ma ma hetkel peatun

maailma pikim mosaiik-müür

Red River’i banaani-džungel

mehed präänikumaalt

ice cream, my love

kõik kes küsivad : 7.juulil on kodu mu teel

ilus ilm

olen nii närvis sest pean lihtsalt head aega ütlema, sest pean m6tlema ja korralikult selgeks tegama et k6iki enam ei näe, pean selgeks tegema, et ma enam oma s6pru iga päev ei näe. ja l6puks on mul veel homme see saksa keele suur töö, millele mul ka kananahk peale tule ja siis peaks ikkagi millalgi endale teada andma, et me järgmine neljapäev shveitsi jätame aga tegelikult me päris paljud ju m6tleme –

– vähe ei tahaks siia jääda

Pre Return Orientation (PRO)

 Juba ammu mõtlesin, et kui PRO kätte jõuab siis hakkab vahetusaastaaeg valusalt tiksuma. St laupäeval 22.-23. Mail YFU viimane, päris viimane kõikidest viimane laager Neirivue’s (kanton Fribourg, prantuskeelne osa). Viimasel ajal pole korralikult välja magada saanud, mis mind tegelikult nii väga ei põruta , sest mul on ikkagi praegu kell 12 öösel blogi kirjutamiseks piiisavalt entusiasmi. Alustades algusest. Kell 11 laupäeval oli organiseeritud rongiaeg Luzernist Neirivue’i, millal mul head bussiühendust polnud ja 40 min varem rongijaamas nõulaifisin. Mingil ajal mu super mälu tuletas meelde, et laupäeva hommikuti ju flohmarkt järve ääres on. Muretsesin endale kiiresti pileti ja jooksin flohmarktile silma peale viskama, kiirustades leidsin lõpuks 2 frangiga (20kr) uue rahakoti, päris nahast. Üleüldse flohmarktil on igast lahedat kraami mida šveitslased maha müüma tulevad, seal juures selliste hindadega, et vaata ja imesta, pealegi mõndadega saab veel parema hinna pealegi kaubeldud. Nt eelmine kord kui Sabinega Bielis olime, sain 2 Schwatchi(!) originaalkella 130 kr. Ütleks, et enamus kaubast on retro-stiili ja nii unikaalsed et „vaata ja imesta 2“.

Tagasi teema juurde. Flohmarktil proovisin iga viimase sajandiku seal viita, siis pidin sellise turboga rongile jooksma et olin täselt 1 min enne rongiväljumist rongis. Üle pika aja nägin Bettyt, Annet ja Biancat. Mito ning Shu on viimasel ajal päris tihedalt silmapiiril olnud. Eelmisel õhtul pidas Sophie oma sünnipäeva , mis oli väljas, ning kust ma lõppude lõpuks küla sain, seega rongis olin päris totkaputt. Kogu sõit kestis umbes 2 h 30 min, teepealt kogunesid kogu aeg uued inimesed peale ja nii see olemine paraneb kui neid inimesi näed. Meil oli siin pea 3 nädalat mõnusalt sadanud ja kogu selle aja ainult pilves halli taevast näinud, siis ilmajaam lubas sellel nädalavaehtusel õige ilma 25/26 kraadiga tagasi, koos päikse ja sinise taevaga muidugi. Kohale jõudes (13.30) saime nagu alati nimesildid särgile, tubade valik ja „sissejuhatuseni“.

Kokku 2 päeva peale oli 6 Sessionit, igas laagris on muidu alati samad grupid, aga uute juhtidega. Seekord saime Ueli ja Laura jälle, õnneks, sest nad oli meil sügisel PAO laagris ka ja avaldavad muljet. Põhiteemad oligi: „Looking back and shearing“, „the way we are“, „the way we have become“, „saying goodbye“, „going home“. Kokkuvõttes iseenesest võib ei midagi nii rasket see kojutulek ka nüüd tähendada, aga ausalt öeldes, on see vahetusaasta raskem osa (rohkem isiklikult küljelt). Ilusa ilma tõttu toimusid sessionid enamus gruppidel väljas ja meeleolu oli päris meeldiv, haha h pausid ajal saab tavaliselt midagi väikest söömiseks, muidugi ka lõpuni välja minnes, domineerivad yfu laual schoggi, sai, õunad, kakao ja tee:D! Õhtul oli pigem vaba programm, paljud tõid lipud, t-särgid, mälestusraamatuid jne kaasa, et üksteisele siis lõpusõnu veel kirja panna. Õnneks oli mul ka zentralschweizi särk kaasas ja andis omale ka tuld. Millalgi öö poole tuli veel muusikat, mille järgi ei saanud estonian dance tagasi hoida. Ühel hetkel kiskus veits tuimemaks, et otsustasime välja jalutama minna, kuna.. hulult ilus koht oli ikka. Taevas oli tähtedega nii selge ja kuu valgustas kõikide ümbritsevate mägede jooned nähtavale. 2- poole 3 paiku tõmbasime tekid peale, sessssst 7.15 juba äratus oli. Ma olin naris üleval, kus polnud ääri ja terve öö olin sellises asendis nagu voodisse liimitud, sest vahel tekkis küll hirm.. Muide alati oleme me sama seltskonnaga ühte tuppa sattunud: soomlased, ameeriklased ja sakslased. Kuigi nad teavad juba, et me tavaliselt kaua vait ei suuda olla , pluss viimased meie seast tulevad alati tuppa ja tuld vajavad ja unerahu segavad. Sellest hoolimata ei eria nad meiega ühte tuppa tulemist.. . Pärast hommikusööki pool9 algasid jälle sessionid, millalgi ennelõunal cleaning up ja lõpetuseks kõigi ühine session: „parting ceremony“, kus kõigile vahetusõpilastele olid õhupallid, punastes ja valgetes värvides, all nööriotstes sildid, kuhu pidime oma kodumaa aadressi ning ühe soovi, eesmärgi või tänu kirjutama. Läksime õue ja kõik seati šveitsi lipu järgi paika ( valge rist punasel taustal). Mõne aja pärast lasid kõik nelja peale loetuna oma õhupallid sõnumitega taeva poole (suht fail oli ka muidu, osad jäid puu otsa kinni, mis aga pärast aususe mõttes eemaldati). Kuna ikkagi VIIMANE viimane kord KÕIK koos, siis tegime ka see kord kallistusringi, et ühest kohast hakkab keegi minema ja kallistab kõik inimesed läbi. Alguses oli kõik kontrolli all , aga mingil hetkel tõmbas kurvaks ära, st mingi hetk on juba teist korda Betty juures ennast muutnud. Isegi Kritsanale tulid pisarad silmad, was war ganz süss. Neid põhisõpse kohatakse selle viimase kuu ajal veel kindlasti , lihtsalt üks osa neist, keda arvatavasti enam ei näe ja siis veel ettekujuta, et ja võib-olla enam mitte kunagi..gar nicht toll.

Poole 2 läks juba rong tagasi ja nii kiiresti aeg läkski. Täiega imelik miks koguprogramm nii hunnikusse oli lükatud, sest tegelikult oli esmaspäev ka veel pühade tõttu koolivaba. Aja jooksul sai küll ideid mida, kuidas ja milla juba teha, aga oleks võinud rohkem uut kuulda (vähemalt meie gruppil viidi asi pärishästi välja, et oleks võinud edasi kohe uurida. Aja laupäva õhtul pidime nõusid peasema. Selline schweinerei , et vähe polnud. Muusika oli põhjas ja küürisime lõpuks Gustavoga hiiglaslikke 7 kiloseid panne ja potte, nii et lõpuks päris märjad olime ja põrand ujus..ahh gute zeit, was soll ich sonst noch sagen.

Praegu nädalavahetusel sai äkki selgeks kui väga ma šveitsi armastan ja kuidas ma aru ei taha saada, et mu inimesed varsti nii kaugele ära lähevad. Sain sel aastal mõned nii head sõbrad, et kokku sain parima sõbra. Nüüd ma siis tean, mis on põhjuseks olla yfu vabatahtlik.

Tagasi pühapäeva lõunani. Tegime plaanid, et lähme Sabi ja Shuga Kaisa juurde, kuna tal elas umbes poole tunni kaugusel Bulle’s laagrist. Alguses bussiajad ei klappinudning läksime selle asemel linnas veel jäätist ostma ja muru peale päevitama, pärast Kaisa juurde koju. Nägin ka lõpuks ta kuulsa popi venna ja laheda pere ära, ilus koht pealegi.. khm šveitsju. Oi sõime eesti linnupiimakommi, piparkooke:D ja muud. Muidu kuna meil see YFU programm enamus ajast väljas toimus siis olime täitsa ära põlenud.. sain endale ka aasta parmupäevituse. Pean veel mainima, et kui tagasi hakkasime tulema, olid uskumatult kahtlased rongiühendused midai poleks siinselt oodanudki- 40 min oli lihtsalt pausi et saakisme Fribourg’ist Luzerni minna, läksime selle asemel linna peale. Õhtul kui 22 koju jõudisn ja oma rattast bussika lähedusest ( kuhu panevad paljud oma ratta ja ka meie iga päev kui kooli lähme) tooma tahtsin minna, polnud seda enam seal ( lukustasin 100%). Helistasin kiiresti koju, et äkki olid nad selle vahepeal mingil põhjusel koju toonud, aga ei, varastatud.. tore jah.

Es beginnt bald das zweite austauschjahr. Sie sagen: „geniesse es“.

 

group 7

verdammte tschüss ha

zentralschweiz

ja voll

 

 

Shu  sai 19 ,üks laupäv ja pühapäev

ja siis kui tegime kord enam-vähem 15 inimesele  d’Älpermagaronen, kuigi ainult 6-kesi sõime …huhu aga lahedad inimesed on nad

ja sorri aber was ist das?

es wird nicht so rosa

Ach hätte ein einziges Wort zu sagen, WIE SCHNELL DIE ZEIT VORBEI WIRD UND .. 

täidan oma viimaseid Ziele ja plaanin ja naudin head elu. Umber kuu aja eest oli koolikoori teine ja viimane kontsert, sel korral Südpolis, kultuuri, ja kontsertimajas. võimas noh. nii ühtne tunne on teha häält soojaks ja kõik 250 kätte pundist laiali lüüa ja öelda: wir können es, und e gueti ziit.  Kaasas oli väljaspoolt tellitud ülihea bänd, terve aja nautisin trummarit, et peaaegu taju kadus ja: “laula kriss!”. kokku oli kahel päeval, esimesel korral läks muidu täiga hästi, kõik sujus omal teel ja õpetajad oli nii rahul, et magasid öösel kindlalt hästi. Teisel päeval juhtus nii palju naljakaid lollusid ( sest laulude vahele tehti ka võlukunsti, eelkõige muusikakallakuga õpilased, kellel käis võlur koolis trikke meie Sonderwochel õpetamas), et ka teine kord selle pärast kümnesse läks. palju laulsid soolosid, ka mu klassivend Simon, kellel on nii hea hääl, etkui koor pärast tema “what a wonderful world”‘ i kohta peale pidi tulema oli “laula kriss! 2” Aga ma olen talle juba lubanud, et kui tal kunagi kontsert on, siis ta saadab mulle pileti, et ma ka kuulama saan minna. ootan juba. tegelt palusin hostidel, kes ka vaatamas käisid selllet laulust video teha, aga ma ei saa seda siis üles panna , kuna live’s on oioioi palju parem ja muidu saab teise pildi kõigest ja siis pole enam kaugeltki sama millest ma tegelikult räägin.

Sophie’l oli sünnipäev, kus oli nii palju Rotary inimesi, ja enamus inglskeelsed, et ülepikaaja pidin seda keelt ka rääkima (no koolis küll aga ega see mingi eriline boonus ei ole) , mis olitäääiega raske sest kõik mis suust välja tuleb on saksa keel, nii nad alati naersid mu üle kui ma paugust selles keeles rääkisin millest nad aru ei saa kuna siin prantsuskeelses osas on, hola. Siis meil oli üks geipoiss ka, kes on chicagost ja nii naljakas vend ikka, et naersin lihtsalt ja lihtsalt. üleüldse kõik need uus-meremaa ja austraalia inimesed on INIMESED.

Lisandro, Chris, Sophie

Mu esimesed võistlused, siin on ka teised pildid meie Turnvereinsit, mehed Barren, naised Schaukelringe, team-aerobic ( ma ei tea mis nende nimed eesti keeles on seega saavad aru kes saavad, pildid ka juures). õhtul oli järelpidu, KÕIK tantsid laudade peal ja meeleolu tuli laest läbi, ülivinge ikkkkkka.

Šveitsimeistrid

Barbara & Fränzi

pikk aeg on lühike aeg

hoihoi. jõudsin 6 erinevas keeles “palju õnne sünnipäevaks” , fantastiliste inimeste ja mis top kohta väärib – Šveitsis oma 18-nda aastani selles elus.

rääkides ilmast .. 26 kraadi ja loen õues flohmarktilt võõra naise käest saadud raamatut, päevitan ja naudin seda ülekõige Šveitsi mis meile antud on.

9 kuud, 2 veel

kui sabi vaist heasse kanti tõmbas

suurepärased-wunderbar

 

 

 

 

konnichiwa

  Mul jäi eelmises postituses üks tähtis asi ütlemata: siis kui meil skicamp oli, olid teised koolis.hahah nicht schlecht.

Järgmine nädal oli kooliaeg jälle. Teispäeval (19.jaanuar) oli viimane YFU saksa keele kursus. Lisaülesandeks leppisime kokku, et kõik teevad laagri ühest päevast kokkuvõtte ( meid on kokku täpselt 5 ja laager kestis ka 5 päeva) ning kanname ette.

Pärast jõule vahetati mu kontaktisikut, sest ta polnud poole aasata jooksul kordagi korralikut ühendust võtnud, ainult 2 sõnumit kus tegi ettepanekuid mida teha, aga pärast oli samamoodi kadunud ja sinna see teema ka jäi loomulikult. Kuigi ma ise polnud yfule midagi öelnud, sest ei tundnud mingit suurt vajadust kontaktisiku järgi, pealegi regionaaljuht ja pere kontaktisik hoiab meil lausa 2 silma peal, ta on täiega tore inimene. Ja arvatavasti oli mu kontakt ise yfu poole pöördnud, et ta kohustusega hakkama ei saa. Ühel päeval helistaski prisca, et sul on nüüd uus kontakt ning sa tunned teda kindlast: Joana. Jajja ta korraldab vahel kesk-shveitsile yfu-stamme ja on täitsa tore, mulle meeldib. Kolmapäeval (20.jan siis) saime kokku ning rääkisime oma 2h puhtalt ära. Tal oli muide vahetusõpilane Soomes, tuli eelmine aasta tagasi. Aa ja ta käis eestis ka – yfu soome väljasõit :D!

Nädalavahetuseks (23-24 jan) olid sellised plaanid nagu: Laural ja sabine pidasid koos sünnipäeva Sion’is ( laura elab seal, shveitsi prantsuskeelne osa, kanton Wallis, kui kedagi huvitab:D). Ehk koos ööbimise ja eestimaise söögiga ja õhtul veel kuskile välja. KUNA shveitsi rongipiletid ostjaid väga ei haletse siis oli targem päeva-GA osta kõigest 35 Fr ning saad terve päeva kõikide rongide ja bussidega üle shveitsi sõita ÜKSKÕIK KUHU. Ostsin lausa 2! idee arenes omakorda nii edasi, et mina ja Kaisa tahtsime oma võimalust ära kasutada ja ükskõik kuhu sõita kus käinud pole. Mille peale sabine, laura, maria ei tahtnud kampa lüüa, tulid meiega kai, shu ja kritsana. SIHTPUNKT: shveitsis oma au Zermatt (Matterhorn). Nagu ütlesin, et ostsin 2 päeva-GAd, siis puühapäeval läksime veel kaisaga Lausanne’i. Teised, kes meiega Zermatt’is läksid laupäeva õhtul koju tagasi,sest (neil olid õhtuks omad plaanid ja me võtsime sammud sünnale seega). Kogu trajektoor nägi välja selline: Luzern – Bern – Zermatt – Brig – Sion – Lausanne – Luzern.

 : Nora, Laura, haha, Nadia, Cel, Yvonne

ja  Alexandra, Sara, Flavia

Zermatt

 

Äratus kell 5.50, kell 6.30 buss luzerni ja kella 7 rong Berni,kus saime kõik Zermatt’i rongi peal kell 8 kokku. Ilmateade oli juba ilusa ilma ära lubanud, sest Matterhorn’iga on suhtliselt 50:50, kui selge ilm siis miljonivaade, kui pilves, mine koju tagasi. Tatatat parim ilm mis shveitsil pakkuda! Olime juba 10.00 kohal, tegime turistikat ja ostsime kenasid postkaarte, pärast mägirongiga Sunnegga paradise’i mis oli umbes 2300 kõrge, Matterhorn (shveitsi üks kõrgemaid) on 4478m, kuhu pilet maksab ~ 1000kr, aga meile polnud seda vaja, sulasime juba sellise vaate peale. Lõunaks ostsime söögi kaasa, mõnusa rikkaliku portsu igast kraami ikka. Leidsime ühe ideaalse pikniku koha, otse Matterhorn’i vaatega. Mm ilma ei jõudnudki veel piisavalt kirjeldada: ühtki pilve, soe päike, et jopega oli liiga palav, samas ei olnud sula , vaid palju kohevat lund. Aeg läks nii kiiresti, et läksime rutuga alla Zermatti, kuigi rongist jäime siiski maha. Vahepeal kukkus Shu otse selili oma koti peale, et kott oli seest kõik jogutit täis. 20 m tuli üks talveriiete pood kus olid kõik hinnad nii soodasad, et ostime shuga Nitro seljakotid ja kristana tegi oma elu parima pusavaliku, sinise-musta nitro pusa:D!

Olks, läksime edasi Brigi, jäi täpselt tee peale kui rongiga Sioni sõita. Vaatasime veits linnas ringi ja läksime Sioni lõpuks. Saime üle 6 kuu õiget kartulisaltit ja leiba!!! õhtul läksime suhteliselt kahtlasesse kohta, kus ei olnud ka kaua, viimane buss läks juba kell 1 öösel tagasi.õhtul kõik nii väsinud, et sõime kooki, laura draamakuningannast õde tegi väikse etenduse..muidu rääkisime veel ja läksime magama. Hommikul tegime soolaseid ja magusaid crepes’e, edasi kaisaga lausanne’i. Õhtul millalgi jõudin koju. Muidu Zermatt’i minek oli meil shveitsis üks parimatest reisidest.Ja sain üllatus üllatus veel rohkem teada, et need inimesed on kullast mul.

Järgmisel nädalal oli plaan tehtud, et lähme kogu klassiga teisipäeva õhtul klassijuhataja (iglise õps) juurde õhtusöögile, ta ise kutsus muide, aga uskuge mind sellist õpetaja pole veel ükski eestlane varem näinud. Suhtleb hullult vabalt ikka, leidime ta plaadi kogust ühe CD, õigemini ta laulis kunagi bändis ja jõudid isegi plaadiga valmis, mis oli ka päris hea.

Kolmapäeval oli kõikidel klassidel vaba päe ehk- klassipäev, kus klassid võivad midagi koos teha, see on vabatahltlik, kui tahad midagi muud teha, tavalislelt ja enamus teevad sel päeval midagi koos. Me läksime klassiga Melchsee-Frutt’i lumelauatama.

Nädalavahetusel läksin 2 klassiõega haslibergi lauatama, õigemini oli see nii: shveitsis on kuskil üle poole noortest n.ö skaudigruppides, mida korraldavad noored ja teised õpilased käivad iga kahe nädala tagant nädalavahetuseti koos ja teevad midgi( seda on täista raske selgitada), aga ja igal juhul 2 klassiõ. kutsusid kaasa, sest teevad igal talvel lumelauareisi kogu grupiga( kus on kuskil 30-40liiget) . Ööbisime mägihotellis. Sõitmas käisid nad muidu ainult laupäeval, aga mõtlesin et kuna ma sinna juba sõitsin siis lähen eraldi ka pühapäeval sõitma. Kaasa tuli Shu ja hostepere. Sel nädalavahetusel oli selle aasta parim puuderlumi, üldsegi lund oli nii palju et 3 kõrgemat rada olid laupäeval lihtsalt suletud ! Pühapäevaks tehti uuesti lahti jaa arvake ära ….

Saime mu hostidega kuskil kella 11 paiku kokku ja vaatasime et see ea rada mis laupäeval oli suletud on täna avatud ja sesselid sõidavad, okei tavai lähme üles. Sesseli pealt veel vaatasime et kõrvalt tuleb must puuderrada alla, päris paljud sõitsid seal. Kui üles jõudsime, ütlesid hostid, et me lähme ikka tavalise raja pealt alla ja millalgi all kohtume siis, sest me shu’ga läksime puudrisse. No läksin esimesena ees ära ja vaatasin, et jään teiste jälgdest liiga paremale poole, kus tuli üks suuremat sorti mõõn. Ja selle peatumisega oli nii lumme vajunud, et pidin laua alt ära võtma ning ning vasakule kuskil 5 m kõigest kõndima, lumi oli NABANI . Shu oli muide veel kaugemal. Lõpuks sain kuidagi omadega kohale , panin laua alla ja juba püsti saamine oli julm töö. Kuna nägin, et Shu tuleb ka järgi kaugemalt hakkasin vaikelt ees alla minema. See oli puhas vabarada ikka , kui nüüd järele mõeldes, sest vahepeal olid mõned järsemad kaljurahnud isegi näha , seega pidi täiega ette vaatama. Lõpuks ei näinud enam Shu’d ka mitte, ootasin ja ootasin kuni lõpuks alla läksin, mõeldes et äkki näen seal paremini. Viimane raja jupp oli suht järsk et kui ma paar meetrit tagakandi peal alla poole proovisin minna , hakkas parasjagu lund alla laskuma. Korra käis küll küsimus, et laviini siin ikka praegu sellest tulema ei hakka, aga kerge judina ajas küll peale, kui ausalt öelda. Lõpuks umbes 30 min pärast kuialla sain, nägin küll inimesi , aga nad oli seal nii väiksed, et ei teinud erilist vahet milline shu seal olla võiks. Ootasin jälle ja mõtlesin et fakk leppisime hostidega kokku et saame all kokku ( milleks oli kuskil 15 arvestatud). Mõtlesin päris pikalt mis shu seal küll teeb, kuni lõpuks küsisin ühelt mehelt, kes tuli samalt rajalt alla, et kas ühe poisiga, sinise jope ja suukadega on ikka kõik korras ?? vastas, et jaajajja ta tuleb seal vaikselt. Okei ootasin veel, kuni lõpuks läksin lihtsalt uuesti sesseliga üles, et vaadata mis ta seal niiii kaua teeb. Kusjuures mul oli mingi sisetunne, et midagi hakkab juhtuma. Noh, sesseli pealt nägin lõpuks Shu ja küsisin kas kõik korras ja tulen kohe su juurde. Tal oli kõik korras muidu lihtsalt kui hoo ära kaotad ja lumme sügavamale vajud pead kuidagi üles ennast aitama. Tee peal vaatasin veel kust täpselt alla peaks tulema ilma, et kaljunukkidest üle ei sõidaks. Tulin küll natuke kiirustades, aga see polnud päris ausalt midai nii kiiresti, lihtsalt hooletusest, jäi mul kant kuidagi lume alla ja lasin madala salto/kukerpalli vahepealsega paar meetrit edasi lumme. Asi oli selles, et laud jäi lihtsalt nii järsku lume alla ja tõmbas sellise hooga jalad üle pea, etkuulsin kõrvus, väga jubedaid raginaid mis seljast läbi käisid. Esimene küsimus nagu pärast kiivriõnnetust oli mul endale : okei kriss sünniaeg-ja koht ? Millele suutsin vatsata, aga järgmine küsimus, kas mul on selgroog terve?? esimene asi mis mind maha rahustas oli see etma ennast liigutada sain, kuigi ja ..selja vasakusääras tundsin et midagi 100 %lahti ja ma tunnen mingi luud ei käi õigesti+ haiget tegi. Sättisin ennastseal , sest pidin kuidagi laua alt ära saama, edasi minna poleks ma küll saanud, ehmatas parajalt ära. Kuna oli enne kukkumist kuskil ¼ rada alles seljataga. Hakkasin lihtsalt alla jalutama, lumi endiselt nabani ja vasaku jala tõstmine andis ebamugavalt ja valustalt tunda, aga mis mul üle jäi, telefoniaku oli ka muide tühi.Kõndisin vähemalt 30min pisar silmas selle viimase järsema kohani, kus tuli meelde kui esimene kord tulin ja lund kaela tuli. Mis tähendas et jalutades tuleb mulle kas veel rohkem lund ja mis edasi lihtsalt libisen sealt mingit moodi alla, mis polnud ka eriti isuäratav. Kokkuvõtteks panin laua alla ja sõitsin väga vaikselt alla. Kuskilt maalt nägin et shu oli juba all ja ootas seal. Lehvitasin talle, aga ta ei näinud ja kui alla jõudsin oli shu jua kuskileläinud ning vastas ootas hoopis hostema.

Järgmine päev oli esmaspäev ehk koolipäev, aga pidin minema kindlasti arsti juurde. Lõpptulemuseks tehti seljast 2 röntgenit ja tänu kõigele polnud mul midagi, hoopis: 11. ribi muljutus, seljas oli midagi blokeeritud. Arst kirjutas ühed rohud, seljaplaastrid ja andis korseti mida pean päevad ja ööd kandma. 10 päeva vähemalt ei tohi sporti teha, ööseti saan ainult seljapeal magada ning hommikuti pean kooli jaoks 15min varem üles ärkama, voodist tõusmine võtab lihtsalt nii kaua aega. Praeguseks on umbes 10 päeva läbi, liigun palju paremini, aga joosta ei saa ning vasakukäe liigutamisega pean ettevaatlik olemakuna tunnen tegelikult ikka veel kui midai järsemat teen siis käib seljast läbi nagu 2 ribi läheksid omavahel risti korraks. Reedel lähen veel arsti juurde ja kui siis ka piisavalt paremaks pole läinud, peab arst ise tagasi väänama, praegu oleks liiga valus.

hetkel on vaheaja esimene nädal (vaheaeg 06.-21.veb) järgmine nädal lähme perega Laaxi (lumelaudurite paradiis) suusapuhuksele, lähen kindalsti kaasa. Sõita juba saaks..tegelikult, lihtsalt ei tohi rahmeldada, peale selle sinna on veel aega, nii et praemkaks läheb nii või teisiti.

  Genf 08.02

Kirjutasin , et sain jõuludeks perelt isetehtud kinkekaardid, ühel oli väljasõit Genfi. Käisime hostemaga kahekesi, hostisa pidi tööl olema ja õde peab julmalt palju raamatuid vaheajal lugema, mis on ka eksamitel sees. Väga mõnus oli ja Genfi no.. ime koht ikka. kõigepealt käsisime UNOs(United Nations, mille peakontor on muidu New Yorkis, tähtsuselt teine Genfis. Käisime ekskursioonil, kogu see UNO ala on ikka lõputult suur. Piltisdelt on näha hiiglaslikku purskaevu(Fontäne),mis purskab 140 m kõrgusele, 200km/h 500 l vett sekundi kohta. Pole paha ! Käisime ühes kirikutornis kus oli ülihea vaade kogu linnale igasse ilmakaarde. aa ja siis tahtsime vahelduseks jalgu puhata ja kooki sööma minna, aga genfis on totaalne kohvikute puudus. Ühe leidsime kus oli rämekallid hinnad ja 2 koogi letil:D..ütlesin hostemale et me ei pea siin küll ilmtingimata sööma ja otsime mingi parema.. pikk ma otsitud kuni lõpuks küsisime ühelt vanemalt naiselt kust võiks KOHVIKUT leida. Kuna genf on prantsuskeelne siis h.ema küsis prantsuse keeles, aga teine sai aksendi aru ja küsis kas ta äkki schwiizer dütchi räägib. Tädi ooli tegelt shveitsi saksakeelsest osast pärit aga elab genfis ja oli nii õnnelik et jälle dialekti sai räägitud. ja kuna ta nii rõõmus meid kohe juhatama oli..hahhaa liiga kerge uskuda- saatis meid samasse kohvikusse tagasi mille me varem leidnud olime ja midagi muud otsisime:D! lõpuks läksime manori restorani. Õhtul oli liiga väsinud.

YFU SKICAMP 2010

 OH!

jjojoh, aeg läheb nagu kahuriga lasta ja käes oligi yfu suusalaager, ilmselgelt vägaoodatud sündmus. Toimus Meiringen’is mäekeskus Hasliberg. Enne laagri algust kui küsiti kus tomub, siis vastuse peale tehti suured silmad ja ainus mis inimestel öelda oli : SUPER koht! Viel Spass! Käisime ja näigime ja ütleme meie selle peale : TÕDE!

Pühapäea hommikuks olid vahetusõpilastele rongiajad väljavalitud, et oleksime ~12.15 Meiringeni rongijaamas. Sealt oli paras maa kõnida meie laagermajani, mis nägi päris kobe välja. Nagu alati enne tubadesse minekut anti nimesildid koos grupinumbritega. Kohe kui kotid toas ja kõigil oma armsad voodid valitud saime lõunasöögile. See kord ei teinud süüa yfu rahvas vaid majarahvas, kes maja rendile andsid. Räägiti plaanidisest kuidas järgnevatel päevadel olema hakkab, millised grupid millal nõusid kuivatavad, et kell 18.30 õhtusöök on jne. Jutu sisse mahtus ka Ski camp 2010 magamiskottiaastanali. See oli tõesti SÜSTEEM. Ühesõnaga tavaline lina mis oli õmmeldud magamiskoti kujuks, kus sees pidime magama ja padja sisse toppima, lõpuks lihtsalt teki peale viskama. Sees oli mitte rohkem kui 10 cm keeramiseks, sellepärast mul kärises see juba esimesel õhtul kui alles sisse minema hakkasin. Miks me üleüldse sellest pilti ei teinud????? Esimesel päev olid Sessionid. Grupid jäid samaks, aga grupijuhid vahetusid. Rääkisime ikka seda sama juttu, kuidas läheb, arutama negatiivse ja positiivse üle. Paljud said kiivrid veel kätte, mis yfu oli organiseerinud, mäepiletid ja sõidugrupid, olenedes kui kaua sõitnud oled ja milliseid radu sõita suudad. Kuna maja oli tunduvalt väiksem kui PAO’l siis õhtu saime sisutada sherlock’i kohalikus baaris (alpenclub), kus võisime olla kella 23.00 ja 23.30 magama minema, et ikka mäel energiat oleks. Aa ülihea oli kõiki uuesti näha!

Hommikuti 7.00 äratus valju muusikaga uste taga. 7.30 hommikusöök ja 8.30 väljas, et kõik koos mäele minna. Saime oma gruppide ja grupiliidritega kokku, tegime soojendust (igal hommikul) ja sõiduks valmis! Lund oli kohe päris suuuure mõnuga palju, eriti korralikku puudrit, päike paistis terve päev ja taveas polnud ühtegi pilve. Tahtsin jõuda selleni, et kokku oli korralikult gruppe , kuskil ou ei teagi 10 äkki?? Me olime Mariaga 1.lumelauagrupis, Hanna pandi millegi pärast 2.gruppi, kuid tõsteti pärast siiski meie juurde edasi+ 2 tüdrukut USAst. Sellega oli selline lugu , et kõik grupid sõitsid eraldi, sinnahulka algajad, kes hakkasid esimest korda õppima. Esimeste laskumiste järgi vaadati ära, kas on ikka õigessse gruppi pandud: nt kas kukub tihti või grupp peab ootama ta järgi jne. Meil oli ka Ajey Indiast, kes oli sõitnud kõigest kolm nädalat ning pole aimugi mis jutu ta seal kokku rääkis, et esimesse end sokutas. Me grupijuhid ütlesid, et sa pead 2. minema, kuna su järgi oodatakse ja sa kukud kiiresti, sellepeale hakkas see ikka hullumoodi õigustama, et jumala eest 2. ei peaks minema. Oli veel mingisuguse võistluse Mariaga kuskil sügaval ajupõhjuas väljamõelnud, et tõestada kui kiire ta siiski on. Õnneks öeldi talle otse ära: ei, kõik sa vahetad gruppi ja kõik. Millalgi läksid ka 2 usa tüdrukut 2.gruppi, seega kokkuvõtteks olime maria ja hannaga järelejäänud. Aga hea nii oli tegelikult hea, mida vähem grupis seda rohkem sõita sai. Esimesel õhtul saime sherlockisse minna, teisel oli mängude-, kolmandal filmi- , neljandal ujumis- ja viiendal sherlockiõhtu.

Ilmaga oli rohkem kui priima. Terve nädal puhta ilus ilm, väljaarvatud kolmapäeval kui oli üleval ka pilves ja tohutult lund sadas. Järgmiseks päevaks oli kõik viimase peal tagasi,pluss veel rohkem puudrit! Sõime peaaegu iga päev väljas, ilma jopedeta, sest egiptuse päike oli totaalselt meie poole pööranud.

Meie toas oli umbes 20 inimest, igasuguseid kokku, ei teagi kes täpselt. Ilmselt neil on kurjad mõtted meie vastu, kuna kell pool12 lihtsalt paugu pealt magama jääda oli liiga raske ja sellepärast ei suutnud teiste jaoks alati vait ka jääda..aga üle pikaaja nii palju nalja, et siiamaani tuleb seedida. Kuna sabine oli väike „baarikaklus“ st kui suusasõit ebaõnnestub vahel, siis zoomisisme pilte ja avastasime selle kõrvalt , et sabine raskele baarikaklusele oli kaisa kael mõnusa nuga all. Ning pildid hannast ja minust mis ei tohi kunagi ilmumisluba saada. Maria jagas nippe punaste silmade jaoks, kaisa oli niisma „kaisamaailmas“, hannal oli lihtsalt „suva“. Ja ma tean see viimane lõik ei olnud ei tea mis informatsioon, pigem teile meeldetuletuseks kellest jutt käib.

Pärast mäelt tulekut oli rohkem kui 30-le tüdrukule 3 dušši. Super! Selline võidujooks et vähe polnud. Iga päev oli paras tükk neid kes külma dušši said, hahahah ma ka !

Selle aasta  YFU SHVETSI VAHETUSÕPILASED on puhas õnnistus kullaga ülevalatud ja otse kätte toodud !

Kokkuvõtteks aeg läks nii kiiresti, et kui tagasi tulin polnud tunneki, et skilager ära oli. Ega head asjad lõppevad kiiresti. Sellepärast tulebki nautida!

 

Ilmselt on need kõige õigemad luulud, mis ütlevad et see on kõige õigem koht kus olla

Flüelen-Andermatt

  oosaa.. Betty elab Flüelenis, kanton Uri. Tema nii nimetatud „kodumägi“ on Andermatt, kus tegime kena 3 päeva puhkust. Läksime hommikul Sabine ja Hannaga kena varase rongiga mäele ja ööbisime 2 ööd betty pool. 2.päeval ühines ka Kai, kes suusatamisest ei tahtnudenam midagi kuulda, sest tuli otse õhtul hostperega suusapuhkuselt, ja et ära mainida, tal hostisa teeb kõik, et Kai suusatamise selgeks saaks, et ei näe unes ka midagi muud enam. Esimesel päeval pärast kui olime lõuna ära söönud, mõtlesime et vahetame mäepoolt, ehk laskusime alla keskusesse..mis oleks sel juhul lühikokkuvõte, sest kui alla sõitisime kukkusin lauaga oma uue kiivri nii katki, et see on praeguseks kasutamiskõlbmatu. Pole aimugi kuidas see kõik juhtus, sõitsime üksteisest väikeste vahedega eemal ja keegi meie omadest ei näinud seda (minu teada). Point on selles, et ma saan ainult oletada, sest ma ei mäleta sellest midagi. Arvatavasti jäi kant lohakusest lume alla ja nii see juhtub, eriti kiiresti kui sõidad vahel „pea laiali otsas“. Esimesed minutid oli silme eest must, lõpuks oli seal üks mees lapsega, kes küsis kas kõik on okei. Lõpuks nägin, et hanna vaatab kaugemalt ja selle peale venitasin end püsti ja sõitsin esimese pingini, nii et silme-eest hullumoodi virvendas nagu oleks 3 h lihtsalt päiksesse vaadanud. Seedisin siis seal mõnda aega ja sõitsime paar tundi veel kuni tõstukid kinni pandi. Õhtul pea ja kael andsid tunda ja kui kiivrit vaatama hakkasin oli väljaspool 4 erinevas kohas mõlgid ja 2 sisemist pragu. Kõigesuurem mõlk oli täpselt prilli paela all, sellepärast ei näinudki.nädala lõpus läksime erakorralisse kuna perearst oli puhkusel. Arst oli ülipohhuistlik, käskis mõned asjad ette näidata kui palju oma keale keerata saan. Kokkuvõtteks ütles, et kaelamuskel on äratõmmataud vms ja pean ühte salvi peale panema ning salliga soojas hoidma. Peas on mingit kahtlast kuminat vahel tunda, aga praegu juba täitsa parem. Kiivri pidin uue ostma juba pärast esimest korda, kuid poleks mul seda olnud .. maksaksin healjuhul oma pead arstidele kinni. Viel glück gehabt. Pealegi ei kujuta ettegi, et läheksin ilma kiivrita enam sõitma.

Aastvahetusel olime inimestega Zürichis. Tavaliselt süüakse vanaaastaõhtul veel perega suuremat sorti õhtusööki ja vaatasime lühifilmi „Dinner for one“ mida nad on vähemalt 2878673 korda juba näinud, see tuleb iga aasta telekast ning see on alati topis mida vaadata. Öösel läksime välja, leidsime ühe väliklubi, ilma sissepääsuta jne, lihtsalt dj mängis ja rahvast korralikult. Saime kuidai tuttavaks 2 mexico mehega. Lugu oli selline, et need olid Betty sõbrad mexicost kes olid talle juba rääkinud, et tulevad aastavahetuseks shveitsi ja et äkki Betty tahab ka ühineda( need olevat üldse sellised rändajad vennad, elavad kohati ka pariisis või kuskil sinna kanti). Bettyl olid selleks ajaks teised plaanid ja soovitas neil kindlasti Zürichisse minna, et tal ka sõbrad seal ning Zürichis ikka kindlasti on lahe. Lõpuks vaatab Facebookis nende pilte aastavahetusest kus on tema sõbrad ka peal! Maailm on nii suur ikka.

FERIEN (vaheaeg)

  Vaheaeg ehk siis. /24./25./26. detsember on n.ö perepäevad. Suured lõuna,- õhtusöögid, 24. hilisemadtoovad veel kuuse tuppa( nagu meie ), jõulusaated, mängud, puhkamine jne. Jõuludel neil spetsiaalselt seda üht ja aindsat jõuluspetsialiteeti pole nagu eestlastel näitkeks. Käib kodust koju varieeruvalt: võib olla juutsufondue, karutitoidud, Hanna sai spagette:D.. üks variantidest on see mis meil oli

Spetsiaalsed taldrikud, vaheseinad selleks, et kastmed kokku ei läheks

Keskel hakkad lihapraadima, vähemalt 6 erinevat sorti. über on juurviljad..üliheaa

die krippe- peaaegu igal shveitsi perel kodus. Enamus tegelasi on hostema käsitsitehtud, hullult hästi tehtud ikka , siiamaani imestan. kunagi räägin mis selle mõte..

  Nii palju kinke

Hostid küsisid enne jõule, on sul jõulusoov? Ütlesin , et on olen juba augustist nii palju häid kogemusi ja asju kokku saanud, aga shokololaad pole kunagi ülearu. Esimese pakina sain suuure shokokarbi igasuguste erinevate shoksidega. Teine pakk hostide poolt oli suur karp igasuguste abivahenditega mis annaksid sooja ( sest mul oli viise kuuaaja tihti külm) : sääresoojendid, sokke, taskusoojendid lumelauatamiseks, kaitseingli koos shokolaadiga mille saab seinale riputad, spordisokke (sest mul oli kaasas ainult 2 paari ja tihti kui trenn oli, olid need pesus), luzernis on üks shokolaadipood kus müüakse lahtiselt, no ma ei tea 50erineva sordiga shokolaade + muud sellega seotud, sealt oli tavõtnud ühe tüki piprashokolaadi ja juhuks kui see liig mis liig on, üks tükk vaarika/koore shokolaadi. Kolms pakk oli südamekujuline karp, kus oli 6 einevad väikest pabeririba rullikeeratuna..1. „Kinkekaart“( olii need ise teinud) – üheks päevaks lauatama, mäe saan ise valida. 2. väljasõit perega kanton Jurasse. 3. väljasõit Genfi või Lausanne’i. 4. õhtusöögiks HAPUKAPSASUPP ( see oli eesti keeles kirjutatud:D) 5. väljasõit Saksamaale! 6. kinkekaart IMAXIS spetsiaalne 3-D kino luzernis. Hostema vend, kes oli ka meiega, kinkis shokolaadi muidugi ja 200kr kinkekaardi beatboxi poodi ( käisin seal sügisel koos hostemaga, terve pood on erinevaid materjale täies, et teha igasugueid ehteid, käepaelu JNE. Ma üks kord lähen ja teen pilti, enneolematu pood lihtsalt. Enne jõule käis hostõe ristiema oma mehega magustoidul (nad reisivad terve selle aasta, tulid jõuludeks shveitsi kanadast ja jaanuaris lähevad uus-meremaale puhkama. Nägin neid esimest korda muidu, aga nad tegid mulle kingi. No arvake ära ? Šokolaadi eks ning üks raamat „hoffnung darfst du immer haben“- lootust tohib sul alati olla. Aa ja hostõde tegi ka ühe karbi erinevate asjadega nt isetehtud paat „Schwiizer hits“, üks kristallkuulike(selle ostis ta salaja austriast,ühest poest kus olime), isetehtud shokolaadiga üle kaetud erinevad pähklid ja kuivatatud aprikoosid, asju millega saab nt käepaelte jaoks ise teha kujusid( ahjus, ei tea kuidas neid kutsutakse, näeb välja nagu plastiliin, aa maris sa kinkisid need mulle eelmine aasta sünnipäevaks:D) ja vannipärlid.

mu lemmikaeg

  Oi , šveitsis käib Smaichlaus= St. Nikolaus ja tema meeskond kodusid külastamas. Tavaliselt 6.dets õhtul, meil oli nädal varem 29. nov õhtul. Ühesõnaga kokku on 9(meest) :

1 St.Nikolaus, 1 kassiir (kellele antakse natuke raha), 2 meest kannavad toidukotti (kus on mandariinid, erinevaid pähkleid, vein, Birnenweggen (üks kook millel on pirnimoosi täidis) ja lebkuchen (ka üks koogi moodi), 2 üleni musta ( näevad välja nagu korstnapühkijad , tegelikult pole muidugi:D, tavaliselt nooremad poisid)- kuni siiamaani need tegelased tulevad tuppa . Kuid väljas ootavad : 1 autojuht kes ootab kusagil kaugemal ning sealt hakkavad tulema kogu seltskond siis, koos 1 paugutajaga(pole küll kunagi näinud kuidas see käib, aga enne jõulu kuuleb kuidas nad väljas harjutavad, kõlab nagu pika piitsaga vastu asfalti lüüa) . Kui kõik toas, istub nikolaus maha ja loeb kirja mille on kõikidele peredele ettevalmistanud. See käib nii, et helistatakse vanematele ja küsitakse, mis lapsed hästi teevad või mille ülevanemad neid kiidaksid. Mõnikord öeldakse öeldakse halvad asjad ka, kui vanemad on tahtnud, kuigi mu hostid ka leiavad,et selliste asjade klaarmine jääb koju. Seega pärast seda kallavad kotikandjad kotist natuke oma mandariini, pähklite,lebkuchenite jne segu laule, tulevad 2 musta meest ja tõmbavad (pere lastel) oma musta värvi nägudega sul ka näo veits mustaks. Lõpuks antakse kassaraha. Muidu näevad nad TÄIEGA naljakd välja, ma naersin pisarateni kui nad kogu karjaga sisse astusid ja nii süvendunult oma rolle mängisid. Aa puuokste kimp anti ka lõpuks:D.

Mul khm pilte oma kaameras pole ja pole kindel kui palju hostid pildistasid, austarias on ka st.nikolaus, teda nägime kuskil keskuses

(pole alati valge kostüüm, meil kandis nt musta või munast)

Käisime uisutamas, kus saavad luzerni õpilased tasuta käia oma schülerausweisiga. Märkus1! Kai oli esimest korda uisutamas.Märkus2! Jagas vägahästi ära kuidas see käib

*nov. lõpus käisime LEIVO KAHU fashionshow’l Zürichis. Korraldasid 2 eesti naist, kes šveitsis elavad, pärast õhtul läksime veel välja

😀

HOI

Es tut mir leid, dass ich so lange nichts geschrieben habe, aber..Teen lühikokkuvõtte jõulude algusest: Käsisime hostõe-ja emaga 4.-6. detsembrini Austrias Innsbruckis puhkamas. Enne seda jäin nädalaalguses täiega haigeks ja võmalus et kaasa oleksin saanud minna oli tegelikult 30 % mitte rohkem. Veel eelmisel päeval ja öö enne minekut oli palavik 38,2 , nina kinni, tugev (hobuse:D) köha. Enne magaminekut tegin kõik võimalikud ravimeetodid läbi, igasugused erievad medikamendid hoh. Öösel ärkasin üles, et veel korra rohtu võtta ja kraadides oli palavik tõusnud 38.3-ni . Jah ma olin juba päris kindel, et ma kaasa ei saa minna, sest 4 tunniga palavik eriti alla ei lähe.. eriti kui see on alles tulnud, mis oli täielik suck eks. AGA kui magama jäin nägin üht unenägu, kus oli hull teema mingi kontserdi järjekorraga, sest mind ei lastud sisse ja sellepärastei saanud korralikult magada. Lõpuks igal juhul sain järjekorrast kuidagi sisse ja süda täiega rahul ning käes oli hommik ja palavik oli 37, 4. Ja see mahasurumine ei olnud just kõige parem, aga oli seda väärt. Tõeline võitlus:D hahah. Seega pildid, mida on mul vähe

Hotellist

petis ju:O

paradiis

LEUTEEE…FROHE WEIHNACHTEN !!1

 arvatavasti pole veel öelnud, et käin Fränziga trennis. Ta on käinud kusagil vau 7 aastat äkki ja ühesõnaga teeme kõike: tantsimist, füüsilist, akropaatikat, + veel 2 ala (mida ma olen tavaliselt telekast näinud ja poleks kunagi arvanud et ise proovin) mille nimesid ei tea juba pikemat aega eesti keelde tõlkida. Vahel on kampfid – alles hiljuti oli kogunemine, kus räägiti plaanidest selle aasta lõpul ja järgmisel + parimad said sellelt kapfilt auhindu ps! Sain ka.. trennis olen üks noorimatest , vanused lähevad kuni 40-ni välja. Kokku käib päris erinevalt, tvaliselt 30 inimest äkki ning treenereid 4-5, teevad kõik eraldi, näiteks alustame füüsilisega siis tuleb ka vastav treener.. . Kuna ma pole nüüd kenalt rohkem kui kuu kirjutanud, siis pärast PAO-d kui koju jõudsin ja hostisa mu auto peale võttis bussikast ning ütles et üks Petra on surnud. Alguses ei saanud midagi aru : et KES petra ?? noogutasin kaasa ja jätsin asja sinna paika. Aga kuna mu nimedemälu on -6, seega sain alles hiljem teada et ta oli meie trennist üks väga meeldiv inimene, kuskil 22-aastane. Ühesõnaga see oli sügisvaheajal kui ta oli puhkusel kui ma ei eksi nüüd siis egiptuses, st ta sõitis seal purjelauaga( pidavat olnud täitsa heal tasemel) ning oli tulnud veealune keeris + vees oleva kaljurahn ja nii see kõik juhtubki! Seega suursuuursuuur lein oli ja Fränzil oli päris kriips peal omadega.

Neuenkirchis oli võrkpalli segaturniir, ei midagi suurt, rohkem võrpalli nautimiseks, kuid siiski me VÕITSIME !:D ning kiirülevaade martini cook-off evening-ust mis oli Scwarzenburg’is : igaüks pidi tüüpilist toitu kaasa võtma oma kodumaa köögist ja millalgi hiljem läksime Berni ööd nautima.

Cookoff

Ferrari ju

igalühel oma parem nurk

 

Edasi minnes..Oli YFU-Stamm, eriti õudses kohas, kuskil maa all. pole kunagi nii palju arvanud et ma nägi vaimu, peale selle polnud ma veel ainus! Kuigi õnneks see tõsi ei olnud, aga no sellises kohas ei oleks paremaid ideid kui see.. sõimesõime nagu alati ja mägisime werewolfi, kokkuvõtteks vägev oli nagu alati.

Ja fotolabor sai läbi, nüüd on mul oma kaart mis näitab, et olenkursuse läbinud ja võin igal ajal koolilaborit kaustada, ainult oma valgefotod kaasa ja ilmutama.

Pikaaaaaalt oli planeeritud PAMAC Herbstmesse Baselis, Herbstmesse’i on raske lahti seletda, pm tõsiselt suur, igasuguseid putkasid täis (käsitöö, erinevaid sööke, muusikuid jnejne) + väiksed lunapark’i osad, nt Autobahn (eestis on üldiselt tivoli(rocks)s autoväli vms) kõik YFUkad jooksid platsile ja võtsid autod.. oiiijjaa need oli sõidud! Pärast ehk õhtul läksime Hanna, Sabine ja Kaisaga Zürichisse Koit Toome ja kitarristi Jorma Puusaagi esinemisele. Koos olid enamjaolt eestlased kes elavad Šveitsis: on leidnud töö, elukaaslase või õpivad siin mis iganes. Aga jaa suurelt jäid silma naised kel on mehed šveitslased ja on siin omale pere, kodu ning ehtsa tööloaga töö saanud! Tegelikult nägime juba rongis esimest eestlast, sest rong oli julmalt täis, käisime peaaegu kogu pika rongi läbi et leida vaba kohta, no muidugi rääkisime samal ajal eesti keeles ja nii teine eestlane kuulebki juba. Ütles et lihtsalt nähes sai juba aru et eestist(?), tundus nii tema jaoks. Täiesti ausalt öldes, poleks ma eestis kohe üldse Toome kuulaja eks, aga siin, vau , impressive , vau, üllatavalt mõnus oli! Palju uusi tuttavaid ja lugusid miks nad siin on jne, väärt õhtu.

 PAMAC

siis kui YFUkad platsile läksid ja Kristsana actionisse sattus, pauhh

Toome kontsert

 

  Külalised…

..kai, shu, betty ja hanna tulid meile ööseks, päeval olime luzerni peal, õhtul tegime omaltpoolt mu hostidele õhtusöögi.uh mõnus häving oli vahepeal, sest keegi meist polnud söögitegemises märkimiväärslet hea. Põhimõtteliselt tegime pasta jaoks 2 hõige suuremat poititäit spagette, millest 1 pott oli nii täis, et spagetid olid kõik vee ära imenud ja juurde ka ei olnud enam ruumi panna, nii et ¼ oli pealt ilma veeta ning alumised kõrbesid põhja. Pärast nokisime neid kõrbenuid kui mitte rohkem kui üks tund sealt välja. Tegime kastet mis ei näinud nii kohutav välja nagu spagetid , aga ka mitte midagi erilist. Pluss oli veel pesto ja carbonara  ning tomati ja mozarella salat mis oli kui sööma hakkasime, hoidsid kõin enam -vähem hinge kinni ja et „ god bless that food with a good taste, bitte!“ ..mineee , ÜlIMALT HEA OLI

 

 

Lugano, Locarno, Ascona, veits Itaaliat

 Oli juba päris pikalt ette öeldud et sügisvaheaja teisel nädalal lähme kuskile perega kuid hostisal oli mingi teema jalaga + teraapiat natuke. siis läksime vaid me naised..juhuu. Tegelikult koht kuhu minna võiks mõtlesime alles eelmise päeva õhtul välja – milleks sai Šveitsi itaaliakeelne osa. Seega panime asjad kokku ja läksime Itaalia piiriäärde. Kesmiselt oli seal 10 kraadi soojem, palmid, inimesed hoopis erineva hoiakuga, kohe näha et itaaliatemperamenti on sees, itaalia keel loomulikul – tunne nagu itaalias. Võtsime hotelli Locarnos, kus toa saime totaalse õnne peale, sest tegelikult oli hotell täis, AGA keegi oli just mõniaeg tagasi oma toast ära öelnud, mille saime seega meie. Läksime linna peale ja ..aa sõime õiget itaalia pitsat, mis ei ületa minu jaoks kunagi Steffani omi. Leidsime täiesti juhuslikult 2 frangi poe, kus oli päris palju vajalikku kraami soodsa hinna eest. Nt saime ühed wc lõhnapulgad 2fr-ga:D on millega uhkustada eks! Ühesõnaga panen pildid, et pikalt ei jamaks

 

ich bin reich, weil ich so wertvolle Leute habe

 

YFU PAO(Broc)- Post Arrvival Orientation- 05-10 .10.2009

Nonii, pean kohe kindlalt ära mainima , et teadsime, et sellest tuleb tõsiselt väärt camp ever. Kogu üritus toimus Šveitsi prantsuskeelses osas Fribourg’is(täpsemalt Broc’is). Kuna me olime kõik seda juba pikka-pikka aega oodanud, siis saatis Kai saksagrupi omadele peaaegu nädal varem sõnumid laiali, et lähme kõik koos varasema rongiga ja vaatame umbes 2h Fribourgis ringi nagu meile juba omaseks on saanud, kuid igakord erineva linnaga loomulikult. Pealegi kõik YFUkad pidid saama Fribourgi Bahnhofis(rongijaamas) kokku. Seega kui linn nähtud, saime kõik-kõiiiiiik YFU vahetusõpilased kes on sel aastal Šveitsi tulnud kokku- ligikaudu 70 ja Bahnhofis olid meil vastas 2 YFU vabatahtlikku, kes juhatasid meid tellitud bussini. Sõitsime umbes 30 min.. ja kui buss parajasti maja ette sõitis, olid kõik YFU vabatahtlikud meid ootamas, nad hoitsid kätest kinni ja tegid tervituslained. YFU vabatahtlikud kes meiega see nädal olid, neid oli kokku umbes 30. Maja ees oli pikkkkk paber kuhu oli kõikide vahetusõpilaste jaoks nende oma keeles „tere tulemast“ kirjutatud (õpilasi oli 22 erinevast riigist), siiis andisme oma koogid edasi mis kõik pidid kaasa võtma ja saime sildid kus oli nimi, kodumaa ning grupinr. Kõige esimene YFUkas keda majas kohtasin ja ütles et vahetusjalatsiteruum on seal ning jäi mõneks hetkeks vait, luges mu silti ja ütles selle eesti keeles: Tema nimi oli Simone, kes oli vahetusõpilane Eestis. Olin mitte vähe shokeeritut , et Eestis ju ikkagi !! Ta rääkis päris hästi selle kohta, et vahetusaasta oli vist 2 aastat tagasi. Kõige esimeseks tutvustati reegleid, päevaplaane ja kutsuti grupid kokku. Igas grupis oli umbes 6-8 õpilast koos 2 grupijuhiga ning sessionid oma grupiga toimusid iga päev, kus rääkisime pm kõigest: nt kultuurishokist, hostperedest , eesmärkidest, ootustest, erinevatest külgedest Šveitsis + palju erinevaid nö mänge/harjutusi mis olid päris huvitavad. Kuigi kõik need teemad olid mõnusalt läbi korrutatud juba eestiski, on iga kord erinev, sellepärast see ei tüüdanudki ära! Järgmisena olid meil päevakavas workshop’id: ehk erinevad asjad kuhu tahame minna, mida teha jne. Selle kohta saime listi teha mida igaüks kõige rokem tahaks ja 5 välja valima. Nt valikuvõimalused olid: Chocolate Factory( mindi shokolaadi fabrikusse),Juggling, Theatre, Hot Air Balloon (tehti suuuuur paberist YFU õhupall mis lendas 5m kõrgusele föönide ja mingivedelikuga mille kokkuv.-ks tekkis tuli ja nii õhupall taevapoole läkski) , Castle (kohalik loss koos ajalugu tutvustava filmiga), Sport, Games, siis sai teha ühtesid vahvleid vms shokolaadiga , mille nime ma enam ei mäleta ja saia ( mitte tavalist saia -see punutud sai:D)

Äratus hommikuti oli 7.15 kus poiste ja tüdrukute korrusel olid hiiglasilikud makid uste taga ja muusika pandi pm põhja kuni 7.45-ni kui hakkas hommikusöök ja et keegi ilmtingimata edasi ei saaks magada. Meie toas olid: kõik eestlased(5), 2 tüdrukut USAst, kui ma ei eksi 2 Saksamaalt, 1 Soomest(?). Kolmapäeva õhtul oli Country Presentatsion, keegi YFU-katest ütles et selle aasta presentatsioonid olid parimad mis ta näinud oli- väga hea! Siis oli meil walking with torches, läksime pimedas pikale ringile umbes vähem kui pooltel olid tõrvikud ja kõndisime kuni kohaliku üliväikse lennujaamani, kus jõime teed ja niisma pläkutasime, aga hästi ilus oli, ülipikk inimeste rada pimedal õhtul kuskil mägede vahel tõrvikutega.. jjaja kena see oli. Peale selle pidid terve laagri jooksul grupijuhid eraldi oma õpilastega personal talk’i tegema ja me rääkisime Ueliga sellel samal õhtul, arvan et rohkem kui tund aega, kuigi paljud tegid seda vist 5-10 min-ga. Igal juhul üliüliüliülimegasupervägev inimene on ikka (ta oli u 2 aastat tagasi tšiilis), aga päriselt ma ei teadnud teda absoluutselt hästi, kuid sellegi poolest sain ma kohe olla mina ise ja ma oleksin võinud temaga vabalt veel 4765aastat rääkida. Õhtul saime tiramisut, juhuu. Igal õhtul oli magustoidu aeg tegelikult, ning üleüldse hullult palju sai ikka süüa, isegi ma ei tundnud kordagi, et kõht on tühi, pigem: jällle saaaame süüüüa?? See saab juba loomulikuks et YFU üritustel söögi pärast muret tundma ei pea, absoluutselt. Aa muidu meil oli seal vabatahtlike YFU köögimeeskond ka, kes tegid iga kord süüa nö shveitsi köögist. Ja mis veel ägedam, sa võisid lihtsalt kööki minna ja küsida nt et kas teil shokolaadi vms veel on ?- meile toodi 2 korda kausitäis shokolaadi, ilma et mingi söögikord oleks olnud, ega šokolaad ainus polnud mis toodi.

Mis veel? Esimese päeva õhtul oli meil Olympia, igasuguseid vingeid ülesandeid saime teha. Täpselt ei tea kes võitis, mis pole tähtiski. Reede õhtul tuli kõikidel gruppidel oma grupijuhtidega või ilma teha ketšid , võisid olla ka mängud mis sa publikule korraldad või mis iganes teie pead teil võimaldavad mõelda ja peale seda oli Miss ja Mister PAO 2009 väljakuulutamine. See ei olnud nii tugevalt iluduse alusel vaid ka selle põhjal kui sa kirjutad ta nime, sest tahaksid teda tundma õppida kuna ta on sinu jaoks huvitav persoon. Nendeks said jesper Taanist ja keegi tüdruk kelle nime ma ei mäleta Leedust. Ükspäev pidi olema hiking kuskile, kuid just siis paar päeva enne lõppu keeras ilm nii ära, et ei saanud vihma tõttu minna, ning saime uued valikuvariandid mida teha: kas lauajalkpalli matš, ping-pongi, või mingit saia teha, või kuskile mäeotsa viidi üks grupp, aga autoga , näomassaaži tehti/õpetati jne. 2 viimasel õhtul olid ‘tantsuõhtud’, kus meist päris enamus polnud veel kunagi nii tantsinud (ma kahjuks ei sa saldaust reeta miks)ja Kai viskas hullult nalja sellel õhtul ..ning lihtsalt paari sõnaga VÄGA VÄGEV! Ilmadega oli vedanud, t-särk oli tihti täiesti paras väljasolemiseks, isegi õhtuti, kuigi ja nagu ma ütlesin et u 2 viimasel päeval keeras natuke ära. Ühel pärastlõunal oli peace of Art, kus saime igaüks teha pildi/pildid oma ootustest või midagi shveitsi kohta. Kuna majas olime ainult meie ei mingeid niiöelda koristajaid, söögitädisid ja üleüldse vanemaid inimesi , ainult noored, oli iga päeva peale ära jaotatud grupid kes täna katavad ja kes nõusid pesevad. Okei vahel venis nõudepesu pikale, selle-eest oli ka nii, et muusika( mis mängis väga tihti nii) mängib üle terve ruumi ja me peseme ning laulame kaasa ning niisama naudime nõudepesu!! Ning kui info jagamine oli (peale igat söögikorda ja vahel niismagi) tehti seda 3 inimesega : 1. kes tõlgib prantsuse keelde (kuna umbes pooled õpilased on siis vahetusõpilased praentuskeelses osas), 2.kes tõlgib ingliskeelde ja 3. kes saksa keelde, et kõik aru saaksid ja samas ka õpitavat keelt kuuleksid. Tõdema PEAB, et kogu camp oli õudselt hästi organiseeritud, päriselt kõik sujus ja mitte keegi ei pea oma sõnu sööma kui ta on öelnud, et Šveitsi YFU on tõesti arenenud ning siinsed orientatsioonid/campid ning mis kõik veel on tasemel ja võin seda kindla häälega enamuse eest öelda!

 What else?

 Meil kõigil on üks tohutult hea põhjus miks talve veel rohkem oodata! YFU Ski camp jaanuaris kus on jälle kõik koos. Tahan veel mainida, et need on kõige õnnelikumad ja jõudu täis inimesed, keda ma olen elus kohanud ning ma olen selle eest lõputult tänulik. Meil on üks ääretult tähtis sarnasus- meil kõigil on olnud meie parim aasta elus või on see hetkel kestmas! Olen siin kõigest veidi rohkem kui 2 kuud olnud ja ma ei kujuta ette, et pärast aastat lähevad kõik tagasi oma nurka, ja kõik läheb edasi ilma nende oma inimesteta, st ma ei kujuta ette kuidas ma siit tagasi saan tulla .. Ilmselt peame YFU Islandi plaani teostama.

Patt oleks jätta see kõik ilma piltideta

Rongid ruulivad

Freibourg

Freibourg  jälle

Multi-tere tulemast 

Martin, Kriss, Betty

Vahel on lihtsalt : Shit!

Üks workshop’idest

Macarena

2 tüdrukut Venemaalt ja Ueli ( mu üks grupijuhtidest)

Ühenda riik kust sa tuled kohaga kus sa Šveitsis elad. Leslie Tšiilist kui ma ei eksi oma vana peaga

YFU köögimeeskond

Simona(/Simone) OLI vahetusõpilane Eestis, praegu YFU vabatahtlik

Prisca (Zentral-Schwiz’i nö direktor) jaapanlastega

Shu paradiisis, Chocolate Factory, üks workshop’idest

Kai näitab sõna “Šveitsi” jaapani keeles

ütlesin ju, et nõudepesu palju meeldivam kui muidu

Usa ja Jaapani Batmanid läksid vahetusse

üks “olympia” aladest

kogu aeg ei saagi lõbus olla

Prisca ja ta vend Philipp ( YFU inimesed)

kodumaa presentatsioon oli , kui ma ei eksi

Šveitsi presentatsioon, vasakul Super-Mario isiklikult

Šveitsi presentatsioon

ühe gruppi session

workshop’ga  kuskil lossi juures ( kusjuures see vaade meil taustal, see oli igal pool selline, meie camp-maja juures ka)

Tegime workshop’is YFU PAO 2009 õhupalli

see et ta põlema läks oligi nii mõeldud, muide.. ja 5 m nagu lubatud oli tuli kindla peale ära

Betty, Kriss, Kritsana

peace of Art

 

Shu ja Kai said eestlastega pildile, milline õnn..ega kõigil nii ei vea

meie unustamatud “tantsuõhtud”, ega ma ütlen seda naljata

põkid

teatrigrupp

tõrviku-teema

keegi meist ei tea, kuid millegi pärast tuli lõpp

me oleme ühtsed

ja uhked selle üle

das beste camp ich je gehabt habe

2 nädalat vaheaega

Kohe ausalt ei ole tuju kooli SoWo-st mingit ekstra suurt kokkuvõtet teha, veits igav oli, palju juttu, va neljapäeval kui ma ei eksi, tegime seoses kunsti ja meediaga midagi. Nagu näiteks otsisime ajalehtedest erinevaid teemasid, rebisime sobivad lehed välja, läksime teise ruumi ja värmime ajalehe peaaegu üleni valge värviga üle va see põhipilt mille joonistame me ise edasi, ehk siis sellest reklaamist või uudisest või kuulutusest saab mingi muu idee/ sõnumiga pilt. Muidu tunnid venisid nii kuidas jaksasid. Ja reedel olid lihtsalt kokkuvõtvad tunnid nende õpetajatega kes meil nädala jooksul olid tunde andnud ning pärast lõunal oli kõikidel klassidel peale lõpuklassi(sest neil oli spetsiaalnenädal kuskil teises linna üldse) kinno minek. Mitte see tavaline kino mingi komöödia, draama või sõjafilmiga, vaid nägime hoopis üht filmi kunstnikust, kes jagas oma tehnikat, rääkis oma kunstistiilist, ideedest ja kõige selle teostust. Kusjuures olin vist ainus kellele see hullult meeldis , sest see onu oli ikka väga heade käte, mõtete ja silmaga onu. Väga huvitav oli igal juhul-mul ainsana. Siis käisime klassiõdedega õhtul väljas, järgmine päev olime Emmenbrücke’s poodises jne. Pühapäeval käisime h.perega kirikus ja pärast seda mingil laadal, mis ei olnud õnneks riidelaat, vaid igasuguseid mänge, millest paljusid polnud ma kunagi näinud, ja siis saime saiakesi osta nii et keerutame üht ratast ning sinna millise nimejuurde sektor seisma jääb- selle saiakese saame. Seal ei olnud erilist vahet sest need kõik nägid päris head välja, sama maitsesid ka. Pärast sõime mingisugust suppi millest hostid olid mulle juba ammu rääkinud et seal sööme seda jne. OKEI supp oli päris kohe kindlasti jube, eriti liha. Millalgi värvisime mul pead, mis võttis väga kaua aega, pooled kohad olid värviga kooos, kuid tulemus oli päris hea. Juuksurisse ei tasu siin minna, sest põhjavärv (vb ka lõikus, pole kindel) läheb umbes 1300kr- mis omakorda ei mängi väga välja eksole..Õhtul pakkisime mõlemad Fränziga asju ja sehkendasime ringi. Fränzi läks esmaspäeval Hispaaniasse ja mul hakkas samamoodi esmaspäeval YFU 6-päevane camp/orientatsioon. YFU nädal väärib ilmselgelt eraldi teemat siin, seega…

paar tõendusmaterjalpilti

mainisin juba paar korda seda nö laata, lahedat igast käsitööd ja hipi-kaldega laata.. see oli Bernis- 1 30-st telgist

 Koolitee igal hommikul üle silla sellise üüber vägeva silmailuga- Luzern

šveitsi elu on õige elu

Kunstitunde fännan ma iga korraga rohkem, õpetaja on mingi ülitipp tädi ikka, üks asi on see kui elu annab märku, et oleme suuremaks saanud, teine asi on see kui õpetaja võtab teid kui „ olete juba suureks saanud“. Lõpuks ometi peitub asju ka kooli! kunstitundides. Keelekursusele tuli uut rahvast , päris palju isegi , kokku peaks meid tulema vist 11 v12. Hetkel on ühinenud, kui ma ei eksi mexicost ( kusjuures Mexicos on vahetusaasta ikka eriti popp, neid on jube palju , Kai grupis käib mitu-mitu mexico vahetusõpilast, +eelmises ja praeguses grupis), brasiiliast, USAst, Indoneesiast..vb veel kusagilt. Täiesti kõrg-klass kui toredad need inimesed on, säravad rohkem kui Egiptuses päike. Need inimesed armastavad elu ja see voolab mitte vähe minusse edasi.

Reedel oli viimane nö viimane ametlik koolipäev, sest see nädal on meil (SOWO) Sonderwoche, mis on spetsiaalne nädl erinevate kallakutega( gümn. 2. astmel , kus olen siis ma on nt meedia ja kommunikatsioon, Fränzil aga nt spordinädal kuskil Luzernist väljas ööbimisega). SOWO kestab kuni neljapäevani ehk 4 päeva, reedel on kõik vabad mingisuguse kalendripäeva tõttu. Seega pärast seda nädalat on meil 2 nädalat vaheaega.

Käisime Mariaga Zürichis poodides ja nägime linna, mis on on ikka tase omaette. Väärt käimist, KAHTLEMATA. Õhtul kui linn oli tuledes, inimesed kõikjal lõbutsemas, laupäev, meeleolu oli päris põhjas. Sõime järeveääres jäätist koos luikedega kes röhitsesid mingil põhjusel ning kaugelt kostust Zürich freestyle üritus mida nägin järgmine päev uudistest ja tundus täitsa võimas. Sõime maailmaparimat gebabi.

Käisime hostisaga Pilatusel Rodelbahniga sõitmas, hostidele hullult meeldib see ja siis nad arvastid et pean seal ikka kindlasti ära käima. Kuigi ja see on tõesti lahe ja inimesi oli palju, peale selle, kui hakkasin ‘liftiga’ üles tulema, aga ei osanud kuidagi peale hakata , siis onu küsis: Aaa oled esimest korda jah ???? no näete kui käidav koht.

 Seekord läksime üles kondliga (~1500m kõrgusel) aga alla..

 Switzerland’s longest summer toboggan run (1350 m)

 Järjekorras

 Raja lõpus tuli selliseid punaste jublakate kohti 3 korda, esimesest panin hullu hooga läbi mis oli mitte vähe valus või, sellepeale võtsin hoo maha mõtlsin küll oli valus ikka, kui teist korda rjale läksime, alles siis nägin suuuurt silti mis tähendas , rada hakkab läbi saama ole hea ja vähenda kiirust. Minu-sugustele ongi silti juurde vaja, vb isegi alarmi kui ilma ei mõju..

 See nö lift millega üles tulime, väga luks tegelikult. Endal mul oli jumala rõõmus ja sügav muie näol,omaette naeratasin seal. Ees hostisa

 You prefer things a little faster? No problem – your speed is in your hands!

 ..aga alla tulime jala – Pilatus

 Kuna hostema on Austrias, tegime täna õhtul ise kolmekesi süüa, midagi Aasia köögist. Fränzi oli see põhitegelane, hakkas vett spagettidelt ära kallam va see et kaas oli kõvasti suure vahega jäetud ja pool potti spagette voolas mõnuga kraanikaussi. Arvata on, et toppisime rutuga tagasi, aga olime nii ähmi täis kohe , et tegime seda 2 noaga ..? Muidu maitses hea ikka. Mis mul veel meelde tuli, et tegin laupäeva hommikul kaerahelbeputru ja küsisin igaks juhuks h.isalt et kas ta tahab ka ja ta ütles okei võid natuke rohkem teha, ma pole seda eluski söönud, ütlesin, et no siis ma teen kindlasti rohkem. Esiteks ta sõi seda väga kaua, ja ei öelnud ühtki sõna – puder polnud vist talle..Kusjuures Fränzi tõi üks päev baltimaade retseptirmt koju, seal oli igal roal ka eestikeelne nimetus juures ning ma sain välja valida enda lemmiksöögid ja et hostema teeb neid siis millalgi- väga tugev variant on et hostisa jätab nende päevade õhtusöögid vahele ?? Eks ma hoian tal silma peal

Arvake ära kes kooris käib ??

Hhaha, tavaliselt ütleksin ma jah vb unes, nüüd päriselt (P.S mul võtab ka uskumisega raske). Kestab kuskil 2h, ja on enam-vähem kohustuslik(mitte kõigile, teatud vanusele). Enne seda kui kooli läksin Fränzi oli rääkinud, et see on Museggis eriti võimas, kokku 200-300 õpilast, mõnedlaulud kui mitte kõik koos bändiga. Esimesed esinemised on jõulude ajal kirikus teema all „Time out“ mis on lahtiste ustega ja mõttega, et inimesed jätavad selleks ajaks oma mured ja kiire elu ning tulevad kirikusse muudikat nautima. Veel on millalgi kevadel kokku 2 päeval esinemisi teemaga“ Magic moments“, mis toimuvad Luzernist väljas. Laulud on päris head nt: „New York“, „Love of my life“, „It’s raining man“ , „There’s no business“, „ September“, „What a wonderful world“jne, jaaaa minu suurimaks rõõmuks, millest sain ma küll päris mituu päva hiljem teada, noodiraamatus on ka M.J „Heal the world“. Muidu on laule prantsuse ja 1 laul saksa keeles + afrikanisch. Kogu programm pidavat võimas olema, eks ma näen, mul on ju võimalus see ise järgi proovida.

 Ijuihiu

Ükspäev tulid külla 4 inimest prantsuskeelsest osast, Fränzi oli nende restoranis töötanud eelmine aasta. Hostema tegi hullult süüa, õigemini ma ka natuke, aitasin ka oma saamatute ‘köögi-kätega’. Kõik osaksid prantsuskeelt, huuh peale minu, olin täiesti omas maailmas, sest nagu ma oleks aru saanud millest nad räägivad. Kuigi üks koht siiski (saksa keeles siiski): „ jaja prantsuskeel on raske.. saksa keel samuti, kuid tulla Eestist Šveitsi, siin elust enesest algusest peale saksa keelt koos dialekti õppima tulla, see on tõeliselt raske. Super, et sa seda teed!“ See tuli ootamatult aga ohoh aitäh muidu.

Laupäeval käisime ratsutamas, koristasime, käisin jooksmas sellel ägedal metsarajal, pärast õhtusööki rääkisime päris pikalt ja vaatasime üht päris head komöödiat mille Fränzi tubli tüdruk oli laenutanud.

YFU Welcome party

Kogu ‘party’ algas kell 11 hommikul, mis toimus Zürichi läheduses, üliilusas kohas. Kokku oli umbes 40 inimest- vahetusõpilased hostperedega, see oli pigem üksteisega tutvumine ning lõpuks nägid hostid ka ära kes on Kai, Betty, Shu, Mito, Kritsana, Ece, Maria, Dennis, Anne jne,kellest ma olen neile päris palju rääkinud, eriti esimene ots. Iga v.õpilane h.perega pidi kaasa tooma koogi ja ma ei tea miks ma küll sellest pilti ei teinud , kuid seal oli totaalne koogi-armee. Kuidas maitses, ma parem ei räägi, pole nii raske arvata. Grillisime, sõime ja rääkisime- põhikokkuvõte.

Olen ma juba maininud, et lõhken kohe varsti, sest see kuidas ma sisimas nii väga talve ootan, täitsa lõpp. Ma saan öelda vaid seda, et oiiii seda talve ma ei unusta!- meie siin ei unusta!

Aa ning 2 nädala pärast hakkab 1 vaheaeg, juba, 2 nädalat(!!), tegelikult on see viimane nädal seeest, teine nädal on spetsiaalne nädal kus meil on mingite kindlate teemadega tunnid vms ja koolipäevad on ka lühendatud.

 

mõtlesin, et teen uue sissekande

Nüüd pole vist rohkem kui nädal midagi kirjutanud, mis siinse aja järgi oleks nagu 1min, sest see millise turboga aeg edasi läheb- no ma ei tea, süstik on taha pandud. Aa ja siia kannan arvatavasti edasi vaid pooled asjad, kuna iga jumala päev on uusi asju täis ning nii pika aja peale nagu 1 nädal on seda ilmselgelt palju meelde jätta. Siis jätkates juttu laupäevast, kui Šveitsi tuled olgu pealinn Bern käidud! Võtsime vabaaja kogu päevaks ja rongi ning seal me olimegi. Kuna põhikeelekursus nendega sai reedel läbi (saksa keelt õpime koos veel 5 korda mis on ülejäänud aasta peale ära jaotatud), oli Bern kui lihtsalt kursuse lõpetamiseks. Kuigi plaanis on ikka korra nädalas kõik-kõik kooos midagi teha. Okei Bernis käisime kõik põhikohad ikka läbi, loomulikult ka kuulsa kellatorni juures, kus oli vähemalt 100 jaapanlast, kujutate ette Kai ja Shu tundeid sel hetkel, tunne nagu Jaapanpis, konkreetne massirünnak.

Millalgi istusime päris pikalt starbucks’is, hull nali oli sellega kuidas Kai suuri-üllatunud silmi teeb, mis jäid siiski samadesse mõõtmetesse(Shu’l sedaprobleemi pole, tal on jaapanlase kohta päris suured silmad). Aga alati peab ju mingisugune teine nõks olema, nt: Kai HÕÕRUS silmi- ja see vaatepilt, nagu shokeeritud karu, väga armas:D!

Kell 10 kodus ja kõik läksid kerge pabinaga magama sest esmaspäeval oli esimene ametlik koolipäev (14.sept).

Järgminepäev lihtsalt puhkasime. Käisime hostperega Sempachi ‘kõrgematel aladel“ pikaaaalt jalutamas, mängisime üht lauamängu, suuur värviline-puidust mäng mille Fränzi oli 5. klassis teinud (käis poiste puutöös raudselt!). Sõime ja vaatasime DVD lt üht komöödiat, mis oli muidu saksa keeles aga, et ma magama ei jääks, pandi mu auks ingliskeelsed subtiitrid, olen tänulik selle eest.

 

In love with school

Kool algas 8.15, hommikuti lähme Fränziga koos (kas olen juba ölnud, et hommikuti kui ratastega alla bussikasse lähme, ei pea kordagi väntama, päris äge:D, kuigi kui väga kiireks läheb, siis peaks hoo suurendamiseks ühes kohas juurde väntama, muidu täiskiirusel siilid tuules. Ülestulemisest ma ei räägi, see pole nii lahe.) Koolimaja on julmalt suur ja koolis on kõigest ligikaudu 600 õpilast-ainult gümnaasium. Õpetajad on kohustatud kõrgsaksa keeles rääkima, kuid sellegi poolest saan ma tunnis vb 1 lausest aru, sest jutt on kiire ja palju ametialaseid termineid. Õpetajad on harjumatult sõbralikud ja rõõmsad .

Esimest korda elus tunnen, et ma tõesti tahan, tahan, tahan aru saada millest õpetaja räägib, teha kaasa mida teisedki, vb on põhjuseks, et oleks vanemaks saanud, kuid üks põhjus on kindel: õpilastele siin meeldib õppida, näevad vaeva arusaamatu kallal, sest tulemus hiljem on mõeldud neile, mitte koolide edetabelisse, mis on surm kui oled 51.kohal paremuses. Et olla teistega ühel lainel, et olla iseendaga ühel lainel-on põhjus mulle, miks keel kiiremini selgeks saada. Minuga rääkides nad küll dialekti ei kasuta, kuid kui ise juttu sulanduda on palju keerulisem ning sellepärast polegi ma veel nendega erilist kontakti saanud, tunnen end veits ebamugavalt. Vahel tundub et see koht pole lihtsalt mulle, aga see võtab aega – jah ma tean! Arvatavasti läheb ikka paremaks, noh ..peab lihtsalt minema.

Lühikokkuvõte sellest mida nad õpivad- Eestis oleme me juba kaugel ees oma materjaliga. Matemaatikas teeme tehteid ruutjuurte ja astmetega, mis on mulle hetkel kerge, sest olen seda õppinud, kuid peaaegu pooled lahenduskäigud on teistsugused võrreldes sellega mis ma harjunud olen tegemema + kõik uued sõnad , ajab kergelt segadusse küll. Inglise keeles õpime passive ja active’it ja sõnavara, mille kõige peale oli üks suur arvestuslik töö, õigemini mu esimene prüfung mille hinnet veel ei tea. Saksa keeles loeme raamatut, st nemad loevad, see on mingi sügavamõtteline ja hullu ideega raamat, mille kohta tegid 2 gruppi näidendi, etteaste vms. Füüsikas õpime energiat, mis oleks Eestis juba ajast ja arust. Bioloogias õpime bakterite kohta mis on 84258345korda huvitavam, kui see oli mitu-mitu aastat tagasi kuni selleni aastani. Ausalt öeldes ajaloo teemast pole veel aru saanud. Prantsuskeele tunnis ma pole veel olnud, sest nad on seda ikka mõnusalt 7-8 aastat õppinud, ma võin küll kohal käia kuid midagi kaasa teha, kui siis omaette mingeid põhisõnu õppida, vaatab. Kehalist on 3 korda nädalas, üks päev oli muide orienteerumine, hea idee, üldiselt hästi palju mänge (siiamaani). Kolamas keh.tund kolmapäeva hommikuti tähelepanu: 7.20!! , ainus tund mis on nii vara ja mis on tavaliselt „hommikuvõimlemine“ pluss natuke üldtreeningut, kõike seda muusikaga, isegi. (koolis on 4 võimlat). Siis on vaheldumisi 1 nädal neljapäeviti kaks tundi kunsti, teine nädal religiooniõpetus, järgmine nädal jälle kunst jne. Praeguseni on olnud vaid kunst mis on absoluutselt nii erinev kui üldse võimalik. Joonistame kooli koridore 2 koondpunkiga: vaba käega, koha valivad õpilased täiesti omal tahtel (üle terve koolimaja), paber annab õpetaja omalt poolt, tooli saab iga üks klassist kaasa võtta (neil on eraldi toolid joonistamiseks, sellised kerged, sarnased(!) nagu aias istumiseks), saad paberialuse ning õpetaja käib mingi ajatagant aitamas ja üle vaatamas. Tegime ka joonistavast kohast foto, et pärast võrrelda saaks enda tehtud tööga. Kõige müstilisem on see muidugi et isegi kui õpilased on ilma igasuguse kontrollita koolipeal laiali on, teevad nad tahest tahtmata oma tööd, mis ei tähenda mingit nohkarite-ringi, nad jutustavad küll kui oma ette, nii et see töötegemist ei häiriks, tohutult arvestatakse üksteisega. Peale selle 2 tunni on mul veel 2 tundi kunsti reedeti, kui kallakuna. Seal teeme hetkel ajalehest ja teibiga inimfiguure, paaris töötades, nii et teine demonstreerib mingisugust poosi ja sina teed seda ajalehest. Pärast tehakse igaühe omast eraldi foto. Need kaks viimast, kuid erinevat tundi on ka suure eduga mu lemmikud! Päris mitmes tunnis oleme videosid vaadanud teema kohta mida õpime ning sealt saame palju parema pildi millest jutt tegelikult käib ( nt eriti bioloogia ja füüsika, inkas oleme lühikomöödiaid vaadanud, ingliskeelsele jutule on liskas ingl.k. Subtriitrid et näeksime kirjapilti). Fotolaboris teeme pilte ja ilmutame. Teisipäevane koolipäeva kestab halleluuja 08.15- 19.00. Who said school sucks?

 

Uudis, mis uudis kohe. Käisin laupäeval ehtsas Šveitsi pulmas, mis sa kostad. Mu hostema vennatütar Gabi abiellus. Tegelikult sain ma sellest alles 2 päeva varem teada, et lähen ka. Ma ei tea kuidas täpselt Eestis aga siin on vähemalt nii, et kirikus on registreerimine kuhu kutsutakse teatud seltskond, siis on püha söömaaeg, kuhu kutsutakse ka mitte nii lähedased inimesed ( keda aga kirikusse ei kutsutud) ja pärast eraldi (ei tea kas siin on alati koogisöömine eraldi) koogisöömine, kus on jälle teatud seltskond kutsutud. Põhipoint on see eksole, et uskuge või mitte ma olin täitsa VIP ja sain käia igas 3 kohas.

Pulmad olid Zürichi järveääreses kirikus, kuhu läksime hostema ja „hostvanaemaga“ ( Franz oli kuskil 3-päevasel matkal ja Fränzi läks oma gymnastic tiimiga 2- päevasele sõidule). Kell 11.30 oli hommikul start, kogu asi hakkas kell 1. Kirik oli päris väike, aga ilus, muide kirikuaias olid lambad, liikusid vabalt ringi:D. Eripärasid Šveitsi ja Eesti pulmadel küll ei tundunud olevat. Peigmees oli silmnähtavalt närvis, pruut tuli koos isaga sisse (viisaka hilinemisega muidugi ning kõrvale mängiti tunnusmuusika), siis rääkis paaripanija ülipikka juttu dialektis, olid lauljad (laulud olid ingliskeelsed). Rääkides lauludest, lauldi `Oh happy day`d ja mis kõige naljakam, preestrionu oli nii õnnes ja laulis suure suuga oma maani kitlis kaasa. Ta lausa säras. Pärast seda oli siis söömaaeg, kuhu tuli mitte nii lähedane seltskond juurde ( juurdetulijaid oli päris palju tegelikult)- söödi, joodi, õnnitleti, niisama jutsustati, umbes 2h. Toit oli väga kohalik, palju suupisteid saia, juustu, suitsusingi ja muude lisadega, puuvilju ning mingisuguseid mini-lihavardaid. Kell 4 hakkasime liikuma laevapeale kus oli suuuuuuur kook , kohvi jne. Sinna tuli põhiliselt see rahavs kes oli ka kirikus. Laevaga sõitsime pika ringi Zürichi järvel ja lõpuks saatsime Gabi ja Filippi hotelli, kuhu jäid ka nende sõbrad, et veidi sügavamalt tähistada ning jäid ööseks sinna. Esmaspäeval on abielupaaril minek Aafrikasse 3 nädalaks. 8 paiku hakkasime tagasi sõitma ja sõime 3-kesi Sempachi lähedal kohvikus õhtust, viisime Marie-Theresi ema ära (ta on päris vana ja elab vanadekodus). Üks uudis on veel: Pilatusele ( kõige 1. pilt) on tulnud natuke lund! Mul on otsevaade oma toa aknast, isn´t that great?!

Baseeeeel! ( Kai pildialbumi nimi on Journey with my best friends)

Kuna me oleme ikkagi Šveitsis, siis tuleb avastada kõik selle võlud, sest miski poleliiga kaugel. Püha pühapäev oli meil Baselis ( Kai elab Baselis, seega ta mõtles meile nö linnatutvustust teha). Rong läks hommikul, khm..08.30 (pühapäev!!), saime Bettyga Luzerni Bahnhofis kokku (Ece pidi ka tulema,aga ta Saksamaa sõpsid jäid veel pühap.-ks tema poole), sõitsime 1h 15min ning kui kohale jõudsime, saime Kai, Shusuke ja Mitoga seal kokku-nad olid Kai pool öösel. Ilm oli meie õnneks väga ilus, mis muud, esimese asjana läksime kirikusse! Mitte patupuhastuseks ega ka muudel sinna valdkonda kuuluvatel põhjustel, lihtsalt see oli jube suur ja vaatamist väärt. Põhimõtteliselt käisime igal pool vanalinna, peatänavad, vaateplatvormid..kõik läbi. Lõpuks läks kõht tühjaks ja mõtlesime üle jõe minna et mis seal toimub sest mingit muusikat kostus kusagilt. Niisiis võtsime paadi ( sinna mahtus u 20 inimest ja nägu maksis 1,6 Fr), sellega saime ilusti umbes 5 min üle jõe ning kõndisime muusika suunas. Seal oli suuuuuuuuuuuuuuuuur nö laat, mitte rapla laat, vaid tõeline laat. Kokku oli vähemalt 30 erinevat telki: söögi,-joogitelki, bohemian-staffi(pooleldi hipikas), ehteid(kõik käsitööna erinevast puidust/nööridest/niitidest jne sõrmused, hullult palju käepaelu, kõrvarõngaid, niisama salle , kaabusid KÕIKE. Tänav oli ropult igast rassist rahvast täis, muusikud oli ülimalt head, eriti üks mees, kes laulis jamaica-stiili ja natuke jazzi: aafrikatrummide ja kitarriga) , kui tal kunagi kontsert on mis lihtsalt peab olema, siis ma leain selle kuulutuse ja lähen..for sure. Kuna Basel on šveitsi-saksamaa-prantsusmaa piiripeal, võtsime tavalise linnaliini, millegi sõitsime umbes 15 min. Käisime 5 min otsa ja olime saksamaal, veidi piiriäärest eemal oli golfiväljak kohvikuga, kus sõime jäätist ja puhkasime jalga. Siis 60 m edasi oli päris suur sild, mille ületades olid Prantsusmaal.. kobe!:D prantsusmaal käisime ka natuke ringi, isegi pikemalt kui saksamaal, ega sela mingit erilist eripära ei olnudki, va see et äkki kuuled prantsuskeelt. Õhtul sõime koos Kai hostidega (hostema,-isa,-vend, teine vend läks vahetusõpilaseks USA-sse). Maja oli julmalt suur ja kena, sõime väljas kus kasvasid viinamarjad meie peakohal kus sõime, purskkaev ja usu või mitte bassein. Kui koju jõudsin õhtul 10 paiku, olin arvata on out, JÄLLE. Tagasi tulles (Shusuke=Shu ja Bettyga) sai julmalt nalja, üks „marco“ nali ja teine uus: Shusuke oli päev läbi kasutanud väljendit: Tut mir leid! Küsisime Bettyga üksteise käest mis see tähendab, kumbki ei teadnud ja siis Shu käest vastusega: „ Tut mir leid? No.. I dont know (kõige tõsisemas ja kohkunud olekus mis olla saab)“ .

See selleks, esmaspäeval polnud mul kursust-just siiskui meil test oli, jei..läksin kooli spordipäevale. Spordipäeva kohta ma ausalt ei viitsi midagi kirjutada, kui vaid seda, et kool ei pea mõtlema igasuguseid lollikindlaid asju välja, et kõik sujuks ja õpilased ka osa võtaksid- kõik olid kohal , nad tahtsid selles osaleda ja meeleolu oli paigas. Mis muutis asja minu jaoks igavaks oli liiga palju arusaamatut dialekti. Siiski Kõige magusama osa juurde: kuna meil oli jalgrattarada spordipäeva hommikul ja 2. osa ehk mängud mis toimusid kooli staadionil Luzernis (ning sinna mindi otse), st ma pidin tulema rattaga Luz`ist koju. Loomulikult ma eksisin ära, see on kui loodusseadus mis käib minuga. Bussiga sõidan ma seda maad 20-25 min, rattaga oleks läinud max 45 min. Kui ma koju jõudin olin sõitnud 2h!! Asi oli selles, et 1. ma ei teadnud 100% teed, ei saanudki täpselt sama teed sõita mis bussiga sest tunnelistes ei ole teed jalakäijatele ega ratturitele, seega pidin oma velorajale kalduma. Viimane tuttav koht oli mulle Fränzi töökoht ja seal ma läksin kuhu mu vändad juhatasid. Käisin mingid imekohad läbi + keegi ei tea kus on Hellbühl, mis tähendab pidin küsima kus on Neuenkirch või Sempach. Esimene naine rääkis nii kiiret saksa keelt ja „ mine sinna, seal keera, siis keera veel 67 korda, seal peaks olema neuenkich“ mida iganes, läksin edasi, tsivilisatsioon hakkas kaduma,  olid külade äärealad jne, mõtlesin et vaatan ja küsin kellegi teise käest. Üks naine lapsega, kes ei osanud saksat ja vihjas lapsele et ta aitaks, laps oli mingi 15 sek vait ja: „ Ich weiss nicht!“ tore küll eks, 60 m pärast küsisin ühelt tüdrukult vastusega : „ keine Anhung!“ ma tõesti ei saanud aru where the hell i am? Üks ütles: „ see on kuskil 30 km kaugusel!“ whaaaat? Mõned olid üldse nii, et mis on Neuenkirch? või Sempach?hellbühli ma ei maininudki (kuigi see on nii lähedal Luzernile) . Ma ei helistanud hostemale sellepärast, et vahepeal polnud tõesti aimu kus augus ma olen+ ühtegi inimest ja silti ning tee läks mõnikord nii üles mäge et lihtsalt lootusetult jalustasin  käekõrval üles. Pealegi ma ei uskunud et ma tõesti nii kaugel ja ära olen eksinud, et neuenkirchi ei saa üles leitud. Lõpuks üks vanem tädi , kes oskas ainsana inglsikeelt seletas mulle kuidas minna, konkreetselt ja selgelt. Sain koju lõpuks ning õhtusöögile- ma tänan selle eest! Arvake ära- > out.

Elu peab olema seiklus

 

Neljapäeval oli kell 18.00 YFU-Stamm Luzernis. Seega paljud meie kursuselt, kes elasid kaugemal, ei leidnud mõtet peale saksa keelt koju minna ja mõtlesime minna laevaga sõitma. See mõte sellepärast, et Bahnhofist ületee on selliste mitte nüüd nii kalliste kruiisilaevade üks sadamatest ja kuna enamusel on GA, mis tähendab, et nadon maksnud selle kaardi eest suure summa ja saavad aasta jooksul sõita rongide, busside, väikeste laevadega ja oleneb vb mägirongid ning liftid üles mägedesse( mitte talvel) tasuta, 2 viimast mitte igal pool. Nii meie Super Kai, kes on loodud juba informatsiooni välja otsima, saime laevaajaks 12.45-Kehristen-Bürgenstock(Felsenweg) ja tagasi Luzerni 17.15. Kuna keelekursus kestab kella 12-ni ja me tahame veel süüa kaasa osta, et siis läheb jube kiireks, tegime nii: kui meil saksa keelest selline väiksem lõuna on, seekord õpetaja ütles 25 min, et lähme lihtsalt 10 min varem klassi tagasi ja siis palume et tund 10 min varem lõppeks. Kuna saimegi varem ära jooksime toidupoodi, siis laevale- muide neljapäevast alates lubas juba jahedamat ja vihmasemat, huh ütle vaid, kohe kui laev oma mootori tööle pani tuli päike välja, taevas oli selge ja polnud liiga palav, ideaalselt paras. Laevaga sõitsime umbes..ee.. 30 min. Teepeal, see vaade mis ikka olii seal mägede vahel- täitsa lõpp kuidas saab nii ilus olla. Kui kohale jõudsime oli 20 m kaugusel mägirong, mis läks 70kraadi üles mäge, ja oli päris õudne. Siis jõudsime sellisele main place´le kus vaatasime ringi ja mõtlesime minna veel kõrgemale ( seal on nagu liikluspostid ja iga silt näitab noolega kuhu sa jalutama saad hakata. Valisime oma suuna, ja minek. Vahepeal olid vaateplatvormid jne -vaade oli jälle kirjeldamatu. Lõpuks 1h pärast jõudsime mingisuguse mägiputka juurde, kus läks hulluklt pikk lift (u 1000m kõrgemale ja aega võttis 1min) et kui sa sinna tippu vaatasid ja pilved samal ajal liikusid siis oli selline tunne et nonii see mägi kukub kohe kaela, see oligi põhi tipp( umbes 2200 m kõrgusel vms). Üleval oli mõnus kohvik, kus sõime ja olime kena aega. Muide kogu selle aja kui seiklesime seal oli nii selge ilm, et kõik oli üsna selge, va lõpus kui läksime rongiga alla ja veits tibutas ning pilviseks kiskus, kuid siis oli juba kõik nähtud. Kokku olime umbes 5h ja Mito tegi üle 400 pildi! Aga seejuures peab tunnistama, et tal on head pildid. Aaa kui me laeva ootasime siis me kõndisime all natuke ringi, kuni tuli üks maja mille hoovis kasvasid viinamarjad(kusjuures see on shveitsis päris tihti nii) ja võtsime 2 suurt kobarat, kuna need rppusid üle aia. Hullult head olid, olgu leidime ka ühe hea õunapuu!

Tipp kus käisime

Luzern

Pärast saime YFUkatega kokku. Olime meie keelekursus, Dennis(?) ukrainast, Anne Soomest, 1 tüdruk kes läheb järgmine aasta Jaapanisse(ei tea miks ta oli) ja ülejäänud olid korraldajad. Kokku oli meid umbes 20. Igal juhul Dennis, ta oli juba enne neljapäeva tuntud vend, sest kui ma kursusele läksin, küsisid nad mu käest, et „ kuule kas sulle on ka Dennis kirjutanud, et tahab enamvähem kokku saada ja tundma õppida jne?“ ütlesin jah ning et ma pole veel vastanud, mis siis ? „ ta on kõigile vahetusõpilastele copypaste´ga neid kirju saatnud ja on veits imelik. Okei ma väga vabandan, aga ta on küll. Uhkustab ja arvab endast hästi, ta on küll sõbralik aga kuidagi kahepalgeliselt. Anne Soomest näeb ehtne soomlane välja ja oskab hästi saksa keelt ning iga tema lause lõpuse lõpus läheb liigu ta suu kõrvale, see pole oluline..:D Kuna me olime juba enne Stammi 2h puhtalt käinud ja näljased, oli meie õnneks muidugi selline mäng korraldatud: alustasime Bahnhofi eest kus kokku saime 2 grupis eraldi ümbrikuid otsima, mis viisid meid uude kohta. Vahepeal pidime nt su dokut lahendama ja küsimustele vastama( nt kui palju paksab Pedalo) kokkuvõtteks ei tähendanud nende vastamine midagi, üleüldse see oli natuke veider. Käisime kirju otsimas 2h(!!) ja me Kaiga lootsime iga kirjaga kuskile sööma saada, sest see oli tõesti viimane piir meie näljale. Meie soov küll täitus, mis oli kõige lõpus: Luzerni järveääres pinkidel, kus pakuti Coopist ostetud krõpse , muffineid, shokol.küpsiseid ja jooke. Sõime ja tutvusime seal kõik koos, ning saatsime õpetajale sõnumi et homset tööd ei oleks, sest Stamm kestab ikka veel( kell oli 9 õhtul ja mõndadel oli 1h koju sõitu). Nii me tegimegi järgmine päev ainult kuulamisosa, ülejäänud esmaspäeval. Koju jõudsin kell 11 ning nitroga magama. Tahtsin lisada veel, et palju nalja sai ja ma arvan et meie kursusegrupp on väga ühtseks saanud, st oleme oma inimesed. Peale selle, see oli üks lahedamatest päevadest siin. Muidu meil on aias tiik kus on kaks parti ja õhtul oli üks neist jalga lasknud!!-arvatavasti lendas üle aia. Me oleme mõtetes sinuga ja ootame sind tagasi, part!

jaapanlaste talv

Üks päev kui keelekursuselt Bahnhofi jalutasime, oli suureringiteema, et rääkige igaüks oma emakeeles tavalisest nädalavahetusest. Jah mu au on öelda, et eesti keel läheb rahvale peale, sest ka enne seda „giidi-mängu“ olid kõik umbes palun täna tahame Estlandi kohta kuulda?! Ma olen küsinud ka, et miks te nii erutatud olete Eestist, aga neid huvitab just sellepärast et neil pole õrna aimu mis see endast kujutab. Siiamaani on kõik teadnud kus me eestlased asume.

Mexico-Betty ütles, et tema jaoks jagunevad keeled 2 rühma: raskelt ja soravalt ehk laulvalt räägitavad keeled. Temale meeldib igal juhul „laulev“, seda on ka eesti keel, juhu. Pluss Kai on küsinud juba kuidas „hello“ eesti keeles on- ja mitu korda on ta hommikuti öelnud : TERRRE! Rääkides üleüldse jaapanlastest, nad jäädvustavad igat hetke ning alati vähemalt 2 pilti iga nende kaamera jaoks-kõik peab olema OLEMAS. Kuigi selles kontekstis „ olemas“ tähendab Mito jaoks rangemat mõistet, ta pildistab jäätiseid, toite mis talle lauda tuuakse, koolimaja treppe, vb WC(?), kioskeid, KÕIKE mis inimsilm võimeline on nägema. Tean, et 2. nädala lõpus oli tal tehtud umbes 1000 pilti, ma kardan küsida mis number tal praegu võiks olla ja ma isegi ei mõtle mis tal aasta pärast on.

Kai muljed teisipäeval esmaspäeva hommikust olid järgmised: „ yesterday..I almost died!“ „whaat? Why?“ „It was enough cold to die“ õues oli esmaspäeva hommikul 10 kraadi külmem kui muidu, lihtsalt t-särgiga oli veits jahe. Vaene tema, `päris´talv on ju ukse ees. Kuna Kai on meil väga oma siis me hoiame tal talvel silma peal. Mulle muidu väga meeldib meie saksa-grupp on aktiviste täis, sest neile meeldib veeta head aega, proovida midagi uut ja mõistavad naerda.

Teisipäevast veel.. oli plaanis saada kokku keelekursuse grupiga Zürichist, kel oli vaba päev ja nad mõtlesid tulla Luzerni. Ehk siis peale meie keelekat mis lõppes 1h varem kui muidu ning meile anti jälle ülesanne teha koolirahvaga intervjuu( seekord pikem), et peae seda: süüa lõunasöök kõik koos linnas ja siis peaksid teised ka jõudma ( nad olid läinud Pilatust külastama-igaks juhuks- Pilatus on Luzerni kõige(?) suurem ja nö ägedam mägi, see on ka pildil „ vaade aknast“). Seega pärast lõunasööki nad polnud ikka veel jõudnud ja me olime juba tund aega oodanud, mille peale Kai võttsi Luzerni kantoni kaardi ja ütles : „lähme sinna!- ma ei tea kuidas sinna saab ja millega aga lähme, see on Pilatusele ka lähedal, kui neil kord oma tegemistega ühele poole saab siis saame kuskil kokku“ ..seega me läksime Kriensi. Suhteliselt väike koht, aga kena. Seal saime ka teistega kokku, ja nii juhtus 8.maailmaime, järsku oli nii meid nii palju koos, aga äkki nägin poole silmaga: Mariaaaaaaa!! Vahetusõpilane eestist, täitsa lõpp, ma polnud temaga ühtki sõna rääkinud pärast lennujaama. Nii lahe, juttu oli palju, ning esimest korda märkasin, et nüüd küll kõlab eesti keel kahtlaselt. Kuigi ma täna ütlesin söögilauas eesti keelse kommentaari ja h.ema oli: whaaaat?:D.. kursuse õpetajale ütlesin tere kogemata üks päev. Tagasi teema juurde, läksime kõik-kõik koos uuesti sõõma, järveäärde ja kõik olid leidnud oma keelekaaslased: hispaania-hispaania, eesti-eesti, jaapan-jaapani jne.

Hiljem käisime ja tutvustasime Luzerni, kuni kell oli jälle turpsi kogunud ja ma pidin Fotolaborisse jooksma. Kui klassi jõudsin ooli meid kokku vb 13 ja 8 neist kõik juba tuttavad klassikaaslased + Ryan USAst, keda ma pidasin kõik see aeg poisiks, ja olin mitu korda küsinud kas keegi teab USA vahetusõpilasest meie koolis-“USAst.. poiss?“kõik olid ei öelnud ja ma ei saanud aru kuidas nad kohe üldse ei tea. Normaalne.. Teooriast, mida õpetaja vähemalt 20min jutti rääkis, ei saanud ma midagi aru, näitas lahedaid mustvalgeid pilte, kuni läksime lõpuks laborisse. Seal ta rääkis jälle minu jaoks arusaamatut juttu, kuni saime ise proovida. Ma ei oska neid asju nimetada, aga räägin oma sõnadega: et kõik oli julmalt pime ikka:D siis tegime valmis vee ja muude ainetega vannid, kus pärast fotosid leotada. Enne leotamist, et midagi pildile saada, olime kõik paari kaupa masinate(?) taga (mu paariline oli mu klassivend, kellest ma juba esimesel päeval järeldasin , et ta raudselt tegeleb kunstiga- tal olid hästi rohelises ketsid ja selline omamoodi) siis panime omal valikul erinevaid asju( seal oli kaks suurt kastitäit kila-kola, absoluutselt kõike) vagele fotole, võtsime aparaatidega sekundeid, et valgus ja kvaliteet oleks hea, ning panime foto likku 4 erinevasse vanni, igas vanni teatud aja. Lõpuks kuivatusmasinasse ja valmis! Pildi sai koju, tegelt neid sai nii palju teha kui palju sa selle aja jooksul teha jõudsid- me jõudsime ainult ühe sest, meie 1. aparaadi valgustus oli veits rikkis ja foto ei tulnud välja. See selleks kui ma konkreetsest teooriast aru ei saa, aga neid teha on kogemus omaette. Koju jõudsin täpselt õhtusöögiks, pärast seda olin out ja läksin magama.Fränzi otsis paaniliselt oma koolimappi, mida ta ei leidnudki.

Rääkides English First1-st, siis tuli välja, et sinna on juba 25 õpilast olemas (max 30), mis tähendas et 5 kohale tahtis umbes 15-20 õpilast. Kõige noorem oleks olnud minu klass, siis aste vanemad ja lõpuks lõpetajad (koolis on 4klassi gümnaasiumis- ma olen nö 2.kl) ja et sisse saada oleksin pidanud testi tegema igasugune miinimum 70 % ja kogu see kursus oleks mulle läinud maksma 4150kr. Jätsin selle sinna paika.

Peale selle, et fränzi ei leidnudki oma mappi, läksin ma täna keelekale kogemata ilma pinalita ja olin täiesti kindel et see on kodus, kuigi kui ma koju jõudsin ei olnud seda kusagil!!!?..arvatavasti on meil mingi koolifriik majas ja võtab meie asju. Olin lõunal 2h kodus ja läksin esimesse võrkpalli trenni, mis oli koolis. Maja ja karderoobi otsisin ma vähemalt 15 min. Lõpuks nägin 5 min enne trenni üht inimest ringi liikumas, üks tüdruk kes tuli trepi peal vastu ja lihtsalt naeratas (mõtlesin et eriti sõbralik mõni) ning tuli välja et ta on samas trennis. Pärast seda kui olime juba 10 min oodanud ja tund oleks pidanud käima, saime teada et see on hooips teises saalis( läbi õue umbes 600 m eemal) ..äge. Okei kui ma õpetajat nägin, siis see oli ehtne näide kui rõõmus üks inimene võib olla.Lihtsalt oli ja naeratas nagu miskit paremat poleks kui meie trenn hetkel. Meestreener on muidu ja mängib meiega koos (ning kui kobadhetked on-vahet pole, selle üle vaid naerdakse) ning ülejäänud „tiim“ on päris tugev, seda on kohe näha et mängu nauditakse. Pole veel kindel kas hakkan seal käima, sest trenn on vaid 1 kord nädalas 1h, vb vaatan midagi koolivälist. Kuid olen päris kindel, et hakkan, isegi siis kui saan teise trenni- pole midagi kaotada, loodan et ajad klapiksid sel juhul.

 

Jaja..nüüd ma pole ammu kirjutanud, sest kui ausalt öeldes pole väga aega, aeg läheb kiiresti ning sa tahad sellest viimast võtta. Seega ma pole endale sihiks võtnud iga jumala päev kirjutada siia detailne jutt iga tunni kohta, mis mu vahetusaasta on toonud. Aga ma kirjutan nii palju kui võimalik. Nii sellega on nüüd klaar.

Alustades siis reedest. Hommikul oli nagu ikka keelekursus, mis venib vahel ikka päris hullult. Jaapani tüdruk Mito- täitsa lõpp temaga on midagi lahti, päriselt ka. Ta ei ütle enam põhimõtteliselt õpetajale tere hommikust ka isegi kui õpetaja küsib: „tere Mito, sa oled veidi ebaviisakas, sest sa ei tereta ega vaata otsa kui minuga räägid.“ ja ta ei ütle isegi sellepeale midagi, teeb suu lahti ainult siis kui jaapani keeles räägitakse ning juba päris suur küsimus on, et kas keegi sundis ta vahetusaastale tulema? Või on tal mingisugune sisemine või välimsmaailma konflikt peale tükkinud, koduigatsus?? Me EI saa aru. Ja taaskord see taipoiss ning Shuskie hääldavad saksa keelt väga idamaiselt..mis on keeruline mitte naermiseks, aga me ei tee seda paha pärast. Igal juhul paar päva tagasi kutsus Ece (türgist) mind Zugi- linn kus ta elab, et lähme vanalinna, uurime niisama ringi, tutvustab enda uusi sõpru (päris) koolist, sööme õhtust tema hostide juures, õhtul lähme mingisugusele rock-kontserdile (sinna tuli mõte minna loomulikult sellepärast : eintritt frei!!- sissepääs tasuta) ning õhtul võtan viimase rongi Luzerni ja sealt bussiga Hellbühli koju. Zug on uskumatult, täitsa lõpp kui ilus linn, ma ei oska midagi muud öelda te peate lihtsalt tulema ja nägema, mis muud, no tegelt üleüldse Šveits on ikka tulemist väärt eksole. Tutvusin ta paari sõbraga, kelle nime ma loomulikult ei mäleta, nad olid päris lahedad. Ja siis kontsert- jällegi ootamatult oli täiega hea, bänd oli selline mõnus, ei teinud mürisevat muusikat, hea piidiga oli kusjuures. Saime kokku ühe suure-suure seltskonnaga, nad rääkisid inglise keeles või vähemalt enamus neist (Ece teadis sealt vaid ühte poissi, kes oli lihtsalt pargis juurde tulnud, sest ta kuulis et Ece ja ta sõbranna räägivad ingliskeeles  ja nii nad nüüd suhtlevadki). See poiss on pärit Inglismaalt, aga on elanud 13 aastat Šveitsis ja ei oska kohalikku keelt ! Okei kõige suurem põhjus on selleks see, et ta õpib Zugi International koolis, mis on ingliskeelne, sellepärast rääkis ka kogu ülejäänud seltskond ingliskeeles kuna olid sealt koolist. Inimesed oli nii rõõmu täis ja kohe oli näha, et nad naudivad kõike igas sekundis iga päev 24/7. Nii me siis istusime järveääres (mis oli jällegi üliilus-kõik linna tuled peegeldusid veest vastu) ja veetsime kena aega. Hiljem sain rongile, enne seda ostsin shokolaadi ( seal poes oli kõige odavam 100g tahvel 19kr, normaalne hind 25), sain rongile mis oli 2-kordne(!) ja lugesin kohalikku ajalehte millest ma väga aru ei saanud, oh imet.. Luzernis oli mul bussini 30 min aega, jalutasin ringi (reede õhtu- kõik kohad olid rahvast täis, elu käis), vaatasin öist Luzerni ja sulasin nagu shokolaad mu kõhus. Hullult väsinud olin sellest nädalast.

Sellepärast mõtlesingi laupäevaks „lebo päeva“ võtta. Kuna mul on teisipäeval Englisch First1 test, mõtlesin natuke õppida või lugeda üht head ingliskeelset rmt-ut mis mul praegu pooleli on. Teadsin vaid seda, et Bruno (h.ema vend) on hommikul meil ja millalgi peaks tulema Fränzi sõps Mirjam külla. Hostema oligi öelnud neljapäeval, et laupäeva õhtusöögi teevad Fräzi ja Mirjam. Kui Mirjam oli tulnud, läksime poodi õhtuks asju ostma. Tagasi tulles nägin laua peal pilti, mis neil on plaanis meile kokata siis+ magustoit, mis ei näinud nii ahvatlevad minu jaoks välja, et kohe ise neid tegema hakata. See selleks, kui toit juba valmis oli hakkasin kõigepealt OMA SÕNU SÖÖMA. Hullem reserveering oli ikka, ainult nemad toimetasid. Okei.. väljanägemine oli väga luks, ma pean väga vabandama, aga mul pole õrna aimugi,mis see oli.Tean vaid, et mingi segu( milles oli hea šveitsi suitsuvorst) ning oli keeratud ilusate roheliste kapsalehtede sisse, mis olid kaetud hea kastmega ja kõige peale oli pandud krõbedad peekoni ja singi vahepealsed viilud. Julmalt hea oli ikka, sõin sama palju kui hostisa, mis on juba täitsa normaalne:D! Asudes magustoidu juurde: Ansipi sõnad on ilmselget valel kohal, sest just siis oli vaja öelda: palun palun palun tule taevas appi! Jumalik töö nendepoolt. Ma siis kirjeldan magustoitu: seal oli jäätis, kondentspiim, kardemon, see oli kõik kuidagi ära miksitud, sügavkülma pandud, et see natuke vormi võtaks, peale oli pistaatsiapärhklipuru. Süües oli natuke kreemjas ja maitse oli kõrgtasemeline, ausalt, raudne top 1. Pärast sain teada, et Mirjam jääb ööseks ja õhtul oli plaanis neil vaadata üht filmi, mida nad oli koos vaadanud kui nad väga väiksed olid olnud ja see video on neil siiamaani alles ( nad on muidu lapsepõlvesõbrad), mis oli täiega lahe idee neil. Nii ma siis ühinesin ka nendega- film oli loomulikult saksa keeles ( ja selliseid vanu slänge oli olnud, pluss natuke dialekti, seega Fränzi kommentaarid olid HÄDAVAJALIKUD). Film oli suhteliselt fairy tail, et prints oli nõidusega jääkaru, va öösiti. Ja siis naine tahtis jääkaruga abielluda ja öösiti kui jääkaru oli oma õiges kuues, said nad 3 last, kuid printsessi ema vaim varastas nad ära kohe pärast kõigi sündi, sest teadis, et mingi nõid tahab neid omakorda varastada-. mida iganes ! Õhtul lugesin raamatut nagu plaanis.

Mu lebo päev läks väga asjaette.

 Pühapäev

Oleksin saanud kell 9 hommikul ratsutama minna (nii vara sest hiljem oleks liiga palav, paari nädala pärast saa juba hiljem), aga kuna see tundus ebameeldivalt vara, otsustasin mitte minna. Juba selle pärast, et keelekursuse õpetajale meeldib nii väga kuhjaga kodutööd jätta. 2 juttu ja üks ettevalmistus tekst klassile ettekandmiseks- Igaüks peab olema esmaspäeval oma kodulinna (minul siis Pärnu) giid, et lähme välja ja siis parajasti see kes on giid räägib oma linna huvitavamatest kohtadest ja näitab neid kohti õues nö õhus. Kodutöödeks ta lausa trükib meile A4 kus on täpselt kogu vajalik info mida teha, sest aega on nii „tapvalt“ ning seekord lisas ta lõppu, lootes ehk innustab see meid: „There will be a little prize for the most original and most convincing tour guide!“ Ülesanne mulle muidu meeldib, hea praktiseerida ja õpime üksteise kodumaad paremini tundma, taaskord..

Mirjam oli kuni lõunani meil, paari tunni pärast läksime hostidega ratastega sõitma- mis oli umbes 2 tundi. Tegime vaepeatuse kuskil, ma ei tea kus, seal oli suur golfiväljak, selline pühendunud mängijatele. Läksime igastahes sinna kohvikusse, võtsime midagi juua ja vaatasime niisama kuidas mängitakse. Muide kõrval lauas istusid 2 naist, kes pidid olema Šveitsis päris tipp golfimängijad. Õthusõõk ja otsetee kodutööni..

Ein typisches Essen aus deinem Land und Gletschergarten

Tänan päev algas nagu iga argipäev ikka juba teist nädalat järjest kell 8.15 keelekursusega ja lõppes erandkorras 16.00. Ehk siis plaanisime endale järgmise päeva: lõunatame koos- iga üks (Jaapan, Šveits, Türgi,Tai, Mexico, Eesti) kokkab omalt poolt, võttes siis kaasa oma riigi tüüpiline toit mida armastatakse süüa, et anda mingisugust pilti teistele, ehk esinda oma riigi söögilauda. Ning kui oleme kõhud täis söönud (järveääres), lähme Gletschergartenile külla.

Et asi oleks konkreetne + tean nüüd ka nimesid: jaapanlane1(Kai) – spagetid mingisuguse kohaliku kastmega (kaste maitses nagu eesti leib), jaapanlane2(Shuskie) – oli Jaapanist kaasa ostnud suure karbi erinevaid küpsiseid (mis olid väga omapärase maitsega ja liiga harjumatu minu jaoks, seega ei olnud väga mulle), jaapanlane3 (Mito)- midagi shushi laadset (ta oli pakkinud riisipallid ja ostnud need vetikatest tehtud ümbris õhkõrnad plaadikesed mille siise sa oma riisipataka keerad), tailane Kritsana)- RIIS, jälle, ja mingisugust omletti mingisuguste koostisainetega (see maitses nagu kalaomlett, aga kui ma küsisin, et kas siin on kala nagu ma arusaan, kuid ta ütles ei ole(?), äkki kala Taimaal tähendab midagi muud ? ??), türgi tüdruk(Ece) ei saanud meiega ühineda, Šveits- kes oli meie keelekursuse õpetaja, ta küll ei teinud midagi rahvuslikku, see oli kõigest vanatuntud müsli erinevate puuviljadega, Mexico- no mis siit tulla saaks..tüüpiline Mexico (Betty) lõuna on neil riivitud toores porgand laimimahlas + ülikõrvetavad maitseained (muide kui te oleks näinud kui palju ta endale veel maitset juurde lisas, hullll, ta sõi seda veel niisama palja käe pealt nagu kommipuru, nagu whaat?) ja Eesti- tegin shokolaadi-kaeraküpsiseid brombeeren´te ja pohladega, õigemini Marie-Theresiga kahepeale (kui oleksin neid üki teinud poleks keegi neid süüa julgenud), mis olid täitsa head, kusjuures kõigile meeldis (või nad ainult ütlesid seda ?? ka variant), eriti Kritsanale, ta oleks kõigi eest söönud neid. Kui ma oma järjekorraga Jaapanisse jõudsin, olid Shuskie, Kai ja Mito nii ähmi täis, et mina, eestlane ja sööngi nende japa toitu, uskuge või mitte nad tegid veel pilti ka , ei tea kellele nad pärast seda tõestavad. Aga ma pean vabandama, sest omast vabast tahtest ma väga Jaapani toidu ligi ei läheks…ega Mexico, ega Tai. Šveits ja kodumaa heastavad selle, õnneks. Muidu oli mõnus , väga.

Peale seda läksime oma suurte kõhtudega Luzerni rongijaama, kus saime oma õpetajaga kokku kuna tema tuli rattaga, seega järgmisena Gletschergarten. Täiega palav ilma oli ja ülimalt palju rahvast ja rasket liiklust igalpool, jõudsime lõpuks pärale. Kogu see nö aed jutustas Luzernist 20 milj aastat tagasi. Enne seda kui me piletitega sisse läksime oli aed/park külastajatele mis oli ma ei tea kuidas öelda.. miks eestis midagi sellist pole, ülimõnus! Okei, läksime esimesena siis filmi vaatama, mis rääkis peapointi 20 milj aastat tagasi tänapäeva lahti. Film kestis 15 min, mis oli konkreetne, huvitav ja erinevate külgedega meieni toodud ( nt 3 ekraani ja mingisuguse seinaga kust tulid 2 ekraani nagu laboründist välja , seda on päris raske seletada, tulge ja vaadake ise). Siis tuli muuseum selle teema kohta ning pärast suur peegel-laborünt, mis oli eriti vinge, kõik kohad oli peegleid täis ja see võimendas15 inimest( nii palju meid seal see hetkel oli) umbes 60-ks. Kõnnid ja üritad aru saada : Is this real Shuskie? Kai? ..Betty?? vaatad neile omastarust otsa ja ei saa aru kas sa rääid seina või päris inimesega, nalja sai palju. Ega väljatuleku pidid ka välja mõtlema ja kui sul läkski nii hästi siis olid väljas sellised peeglid, kui vaadata peeglisse näed samamoodi nagu purjus inimene , ja siis kui oleksid lilliputt või ülekasvand või ülesöönud , või kui oskaksid õhus istuda jne. Pärast läksime terrassile jäätist sööma ning nautisime niisama. Kusjuures see, et just õpetaja meiega oli, ei olnud üldse arusaadav, sest ta oli nagu oma, seletas midagi olulist lahti ja viskas nalja. KÕIK ON KORRAS, olen rahvaga väga rahul

Pärast kõike seda oli mul kella 17.00-ks lepitud kooli direktrissiga aeg. Saime hostemaga kooli ees kokku ja nagu läksime sekundi täpsusega sisse, mis siin muud.. Igal juhul direktriss oli niiii rõõõmus ja äksi täis, h.ema ütles, et meil on selline küsimus: .. juudas kui õnnelik ta küsimuste üle oli, seletas ja seletas, lõpuks kirjutas A4 ja pool üles kogu sellest jutust. Kuuui kursus läbi saab hakkab 1 kord nädalas olema veel selle sama keelekursuse õpetajaga saksa keel teises koolis( kus meil praegu on) ja see on kuni aasta lõpuni. Siis teeme suure testi mis on nagu Englisch First1, et saad lõpuks ametliku dokumendi oma keeletaseme kohta. Vinge

Kantonsschule Musegg

Halo, kuna me käime Fränziga nüüd samas koolis, saime hommikul kenasti koos kooli minna ning enne seda ühines veel üks tema sõber. Põhimõtteliselt kooli ees oli klass juba pooleldi kokku kogunenud ja nii ma siis hüppasin lihtsalt nende juurde : Hei Grüezi, ich bin Kriss-Elin aus Estland.

Algul keegi ei pannud tähelegi, et keegi tuli, pigem et keegi suvaks koolist hõljus korraks nende klassi juurde. Aga kohe vartsi lõpetas õpetaja oma asjad koti kallal ( Marco Casserini- ingliskeele õp.) ning oli täiega sõbralik, tutvustas end ja rääkis paar sõna. Kui olin juba kõvemat häält teinud sai klass ka aimu mis toimub ning kõik hakkasid kättpidi (nii nagu neil see asi siin käib) tutvustma. Arvata on, et küsiti Eesti kohta, ja kusjuures peaegu kõigil oli aimu mu kodumaast, khm va ühel klassiõel: „ aa ja Eesti pealinn on Reykjavik eks?“ , mul oli, et mitte eriti, Tallinn muidu. Ja juba ta näost oli näha, et ta kuulis sellist sõna esimest korda, kuid pole midagi, võib-olla andestan (75% -le maailmaelanikest).

Esimese asjana oli pildistamine, kus tehti minust ainsana mitteametlik passipilt kooli Identity Card´i jaoks. Meie klassist tehti pilti vaid korra kuna paar õpilast oli puudu, seega on uus pildistamine see kolmapäev, aga muidu nii palju kui ma nägin teiste pildistamist oli see päris lahe, sest fotograaf tegi neist vähemalt 3 erinevas kohas ja erineva „teemaga“ fotot.

Pärast seda oligi informatsioonitund koos klassijuhatajaga, kes jagas meile Absenzenbüchlein raamatud (puudumiste märkmik) ja muid vajalikke pabereid. Peale selle rääkis ta küll kõrg-saksa keeles, aga sellisel nitrokiirusel, et lõppkokkuv.oli mul 2 toredat pinginaabrit kes tõlkisid vahete vahel, je. Pärast rääkisin veel eraldi õpetajaga ja ta ütles, et ma olen igati teretulnud siia klassi (ja mitte vähe ei kiitnud mu uut klassi), siis rääkis veidi ümber mis ta oli varem saksa keeles rääkinud, et kõik ikka selge oleks, soovis ka meeldejäävat aastat jne. Ta oli ikka väga sõbralik ning seda kinnitasid ka teised hiljem. Rääkides tunnikorrast, mis oli veidi puusse, kuna õpetajat väga ei kuulatud, vaid muljetati oma suvest, ma pärast küsisingi , et kas teil käibki siin sedamoodi? -õnneks mitte.

Kell 11 algas meil lõunapaus kuni kella 15.00 -ni !! Jep, sest tegelikult oli meil määratud esimesel päeval pärast lõunasööki inglise keel ja 2 kehalist, kuid inglise keel jäi ära ning oodata tuli 4 tundi et siis kehalisse minna. Kuna meil seal sööklat pole, on vaid mingi kohvik( mida ma veel näinud pole), mis on üldiselt õpetajate poolt hõivatud, seega läksin oma 4 uue klassiõega jõeäärde lõuanle. Pärast oli meil nii palju aega, et läksime niisama poodidesse kus kohtasime ka teisi ja neil oli idee minna vesiratta sõitma,aga ei õnnestunud lõppkokkuvõtteks (muidu täiega lahe idee, parem kui kuskil niisama istudes aega parajaks teha). Miks just poodidesse? Sest kool on täpselt Luzerni „kesklinnas“, et peatänavateni,kus on uskumatult palju rahvast (ausalt, ja igast riigist veel) umbes 600m. ..Seega järgmisena kekasse.

Tüdrukutele annab muideks meesõpetaja ja meie esimene kehalise tund oli sees, et järgnevast aastast ja plaanidest rääkida (1 tund rääkis ta dialektis, mis tegelikult ei või nii olla ja kokkuv. ma ei saanud ikka midagi aru- muidu koolis peavad õp. rääkima kõrg-saksat). Seega aasta jooksul on meil mitu spordipäeva ning esimene on juba paari nädala pärast. Aa 2.tunni ajal vaatasin vahepeal ka poiste tundi: neile anti kooli poolt tõukerattad ja rulluisud ( mõned jooksid), et sõita ringe nendega, päris äge eks.. eriti äge on see, et kui tunnis telefon heliseb pead järgmiseks korraks koogi kooli tooma, ja see on rangelt mõeldud, Fränzi on ka pidanud korra viima- süüa hakkab igal juhul tulema, pole viga!

Ja kindlasti mainin, et need uued sõbrad/tuttavad mu klassit olid väga lahedad, sest nad ootasid mu ära kui jäin veel õpetajaga rääkima, khm aitasid tõlkida ja olid vastuvõtlikud. Vinge! Järgmine koolipäev on siis nagu juba millalgi mainitud, et 14. sept. pärast keelekursust. Jään ootama!

Kool hakkab tavaliselt 8.15 va kolmapäeval, siis on meil esimene tund 7.20 , milleks on jeee kehaline kasvatus..lõuna kestab ligikaudu 1h 30 min ja päev lõppeb keskmiselt 16.40. Alates kella 16.50-st algavad tunnid, mille oled lisaks valinud, juhul kui sul on soov. Praeguseks on minu kindlad tunnid järgmised: ajalugu, inglise keel, matemaatika, füüsika, geograafia(?), kehaline, kunst, saksa keel, koor (see on nagu ma aru olen saanud peaaegu kohustuslik, seal laulab vähemalt 300 õpilast, umbes 3 v4 korda aastas on kontserdid, pidi viimasepeal olema – no eks ma siis näitan neile oma mittemuskiaalsust, kuigi mulle meeldib see teadmine et ma seal olen, lihtsalt see on nii tasemele räägitud juba). Praeguseks ma ei valinud keemiat, muusikat, bioloogiat ja prantsuse keel, kuid sain aru et võin oma arvamust muuta aasta alguse paiku (mida arvatavasti ei juhtu, va prantsuse keel, mille võimalus on ka nullilähedane) . Klassid on tegelikult jaotatud nii, et näiteks meie klassi G2a käib kunsti-, bioloogia(keemia)- ja matemaatika(?)kallakuga õpilasi. Ja nii ka paralleelidel- kõik on segamini,mis tähendab, kuna ma olen kunstikallak, ja meil on earaldi tunde kunstiks, tulevad ka teistest klassidest selle kallakuga õpilased sinna tundi. Nii tutvutakse ka rohkemate koolikaaslastega.

Ained mis on valikus kohe peale tunde siis:

• Freifach : Aerobic and Dance, Arabisch, KSM-Band, Englisch First1, Spanisch 2, Fotolabor, Französisch DELF, Fussball, Italienisch, Kammerchor, Latein, Theatergruppe, Volleyball.

 Nii siis, hetke seisuga võtan ma kindlalt Englisch First 1 -selle jaoks on katsed, kuna sinna olevat palju tahtjaid. Kui oled edasi saanud hakkab sul olema 1 kord nädalas rohekem ingliskeele tund, mis on siis pärast ametlikke tunde. Kooliaasta lõpus on suur test ning kui sa selle läbid saad dokumendi, mis näitab et sa oled läbinud kesmise astme vms, kui tahad läbida teist Englisch 2 (advanced)on juba sellistele kes hakkavad seda oma ametis kasutama nt keeleõpetaja. See paber kehtib üle Euroopa (näitamiseks ka kui tahad minna kuskile tööle), hetkel ma loodan et ma üldse sisse saaksin, sest siiski tasub proovimist; ja Fotolabor- mis tundus huvitav ja ka soovitati.Võrkpalli kohta veel ei tea ( koolis oleks see 1 kord nädalas), kui saab siis lähen eraldi trenni. Võrgu trenn siin tähendab aga kohe koondises ja vahel võistlustel, mitte küll mõni tipp-koondis, ja mitte lihtsalt mängimas käia ja puududa kui tahad.

Nii palju siis koolist, räägin natuke keelekursusest(koolist), et kuna kursus toimub teises Luzerni koolis, lõpetasime täna 1h aega varem, et saaksime teha saksa keeles selle kooli õpilastega intervjuusid (vähemalt 2 õpilasega ja küsima neilt mis iganes (sobivat) me soovime). Mis oli täiega mõnus nö praktika, nt oli 2 poissi, kes olid 14 aastased ja täitsa lõpp kui sõbralikud, sest eesti koolis oleks keegi selline meid juba ammu kuskile mitte lahedasse kohta saatnud, aga nemad, räägikisid nagu nagu meie vanused. Päriselt see oli päevašokk. Ja see Tai poiss kellest ma olen kirjutanud, ta on ikka üleni nalja täis.

Elagu koolid

 

 

 

tulin õigele šveitsile külla

Ärkasin hommikul mõnusates valudes (mitte, et ma nüüd poolearuline oleks ja naudiks valu, igatahes), sest käisime hostisaga eile jooksmas. Jooksmine siin kujutab endast veidi lahedamat ja paremat jooksmist kui seda teha Eestis. Meie maja lähedal on üks 4-kilomeetrine metsarada koos harjutuskohtadega: iga harjutusplatsi juures on nagu (mis näeb välja nagu liiklusmärk, mille peal on erinevad näite harjutused, mida siin saad praegu teha, nt on pingid kus saad tha kõhu -ja seljalihaseid, postid slaalomjooksuks või nt torud lõuatõmbamiseks või kuidas iganes sa suudad neid ära kasutada. Põhimõtteliselt me tegime 1 ringi puhtalt jooksu, teine ring siis füüsilist iga harjutusplatvormi juuures ning vahemaa uuele platvormile jooksime ( kokku oli neid umbes 15). Jah, ma olin suhteliselt out pärast, läksin pesema ja vaatasin oma ülipehmes voodis üht head filmi, mille leidsin majapealt ja mis oli ingliskeelne kuid saksa keelde ümber tõlgitud.. aga thank god ma sain selle inglise keelde, juhuu.

Tagasi tänase juurde, et plaan oli minna “ümber järve rattasõidule “, mis oli umbes 25km pikk ( see pole Luzerni kuulus järv, vaid Neunkirchi ja Sursee juures olev järv). Algul saime kokku Fränzi sõpsidega,kuna ma pole võimaline nimesid meelde jätma, saan öelda vaid, et meid oli 6 (ja nad on no ma ei tea.. elu sõbralikud). Igal juhul see oli täiega hästi korraldatud, sõiduliiklus oli ümbersuunatud, kõik võimalikud kohad olid igast suuri sponsorplakateid täis, teeäärtes ja linnas loomulikultolid söögikohad, niisama päiksevarjuga ülspandud joogipunktid (kõik joogipunktid jagasid TASUTA veepudeleid, õunamahla, ja müslibatoone jne). Ma algul olin päris vähe šokis või, et niisma lihtsalt jagatakse, aga jaa ma pean ju ennast ümber lülitama, sest olen nüüd Šveitsis ja et 10 pudelit vett ning muud jooki ei vii riiki miinustesse. Veel tassiti kõlareid, kust lasti sõitjatele muusikat ( mis kõlas ka umbes 800 m kaugusele selgesti ära) ja mis nägi välja kui : 5 meest rulluiskudel veavad kõlareid ratastega alusel ning lihtsalt sõidavad lihtsalt massiga kaasas. See polnud mingi võistlus, vaid lihtsalt absoluutselt kõigile inimestele kes tahavad tulla sõitma, austagu kust tahavad, tulgu millal tahavad, finishit ega starti pole, lihtsalt naudi. Rahvast oli muidugi mitte vähe , ikka ropult noh, ja sõitjaid oli IGAS vanuses ja igast valdkonnast sõiduvahendeid: jalgratas, bmx, rula, tõukeratas, rulluisud jnejne.

Mis mind kõige rohkem imestama paneb on see, et nii palju mõeldakse elanike peale, et neil hea oleks, ja et nad tunneks rahulolu ning selle nimel nähakse vaeva. Ja siis tuleb keegi minusugene, kes lihtsalt näeb ja mõtleb: kuidas see neil küll toimib..

Muide ilm oli parajalt ideaalne, soe ja mitte tapvalt palav, seega läksime ujuma ja päikest võtma sinna, teate küll, see imekoht, mis maksab 4.50 Fr. kui koju jõudsime oli õhtusöögiks burger, niimoodi et laual on kõik vajalik mis vahele panne ja nii me siis ladusime endale iga üks . Ilmselgelt sõin ma rohkem kui ühe.

Störung: Homme kool

I keep my life on a heavy rotation

Niisiis, saksa keelt õpin ma järgnevatega : 2 poissi Jaapanist, 1 tüdruk Jaapanist ( kes tuleb minuga samasse gümnaasiumisse, hullult vaikne -räägib pm vaid siis kui teised 2 jaapanlast jaapani keeles räägivad ja kannab lappi suu ees (kuiseda parajasti pole siis katab kätega (?)..) ning kes teab mis “nakkushaigust ” ta kardab), 1 tüdruk türkist, 1 tüdruk Mexicost ja 1 poiss Taist. Jap, rääkides jaapanlastest.. neil on ikka ilmselgelt väljaarenend tehnoloogia kodumaal ja midagi ka siia kaasa võetud. Neil kolmel on väiksed u 15×10 suurusega elektroonilised sõnaraamatud, mis näevad välja kui üliväiksed läptopid ( kaas ja klaviatuur) ning nii nad siis oma sõnu seal tõlgivad.

 Üks Jaapani poiss, kes istub mu kõrval..khm mul on piltselge vaade tema vihikusse, mis näeks välja kui: mul on poisi vihik ja temal tüdruku. Just, ega nende jaapani hieroglüüfide kokkumaalimine on teinud oma töö, korraliku töö, sest cmon see käekiri on tõesti ilus, vahet pole mis kirja ta ka parajasti ei kirjutaks. Peale selle on ta ootatult usin, kirjutab kõik võimaliku üles, tõlgib, ee okei hääldamisega on neil veits sügavamalt raskusi (nende „hääldus-seltskonda ka tai poiss), mitte halvustavalt, aga seda on ikka väga koomiline kuulata..

Õpetaja on täiega sõbralik ja raulik, õpetamismeetod on ka tunduvalt lihtsam, kui see Eestis oli.

Kui ma esimesta korda eile läksin ja nägin neid, apppi nad olid kõik nii positiivsed : „wazzap, what`s your name? How`re you? You`re from Estonia? Jejejej I know where it is..“ see viimane oli justkui eriti rabav. See Jaapani poiss, kes mu kõrval istub ( tema nimi on Kai ja tema on ka ainus kes mulle nimepoolest meelde on jäänud), teadis kohe õhku nähtamatu kaardi joonistada, vehkis sinna Soome piirjooned kuidagi, ja ütles et tal on üks sõber soomest ja see on talle Eestist rääkinud.. Tailane palju ei räägi, sest tal ei tule hästi ingliskeel, aga muidu on väga naljakas olekut..

Okei, lõunapaiku läksime Fränzi, ja tema sõbrannade Silvia ja Barbaraga Sempachis tänavamaalingul. Täpsemalt: Sempach`is on üks selline peatänava moodi koht, kohvikute ja väikeste poodidega, kuhu valatakse uus tee või nö tänavaremont. Seega on kõigil inimestel kes iganes sellest huvitatud nädal aega võimalus sinna joonistama/maalilma minna, sulle antakse su ala, joonista mida tahad ja kõik värvid ja muud vahendid kohapealt ( mitte kriidid vaid korralikud värvid mis jäävad asfaldile).

Kõigele lisaks oli super ilm- siin on iga päev keskmiselt 27-32 kraadi sooja, sinine taevas,päike võtab, mäed!, soe vesi, õnnelikud inimesed üle kogu maailmama, bussikontrolöre näeb paar korda aastas! Õhtul läksime veel ujuma ja kui koju jõudsime olime üksi kodus, sõime palju ja vaatasime kergejõustiku otseülekannet Berliinist.

Ausõna, see on palju rohkem kui lihtsalt ilus maa paksu lumivalge lume, shokolaadi ja kõlisevate lehmadega!

Kaldume sügavamale

Ja keegi pole öelnud, et kergemaks ei saa minna..

Juhuu, täna helistas Prisca Weiersmüller (YFU Regional Director of Central Switzerland), et saan saksa keele kursusega ühineda, millest võtavad osa YFU Šveitsi vahetusõpilased üle kogu maailma (kuid õpilased on umbes 3 või 2 kantoni peale ära jaotatud). Isegi tean, et kursusel käib üks Jaapani tüdruk kes hakkab käima minuga samas koolis. Nii siis, kursus algab juba homme, tähelepanu: kell 8.15 hommikul!ning kestab 4h argipäeviti (u 12-ni). Kogu see asi peaks kestma arvatavasti 4 nädalat, aga kuna ma olen nüüd siis täpselt nädal maas, kestab kursus minu jaoks 3 nädalat (vajab täpsustamist). Juba teada olevat algab kool 24. augustil, mis tähendab, et kooli lähen vaid esimesel päeval (see esmaspäev) ja seda selleks et võtta osa pildistamisest ning tutvuda uute klassikaaslate ja kõige muuga. Kooliga jätkan kui kursus on läbi.

Juba ootan

 

Kõigest kohviku terrassilt vasakule vaadates

Tulime kondliga alla , je

Hostid ütlesid juba peale esimest päeva, et liiga palju inglise keelt, tuleb alustada saksa keelega. Praegu räägime veel nt transpordiga seonduvatest piletitest, koolisüsteemist ( kool algab 24.aug) jne tähtsamatest asjadest inglise keeles, et asi ikka selge oleks. Lihtsamad igapäevased asjad saksa keeles, mis oleks siis nii: Kõvema häälega, aeglasemalt ja mõnikord kordades öeldut. Täna lõunani oli jah nii, aga siit uus süsteem: saksa keel ja kui tõesti vaja midagi olulist, raskemat ja kiiresti öelda , kasuta pealegi inglise keelt. Kuid üldiselt kui ei saa öelda mis vaja- kasuta teisi sõnu, et jõuda sõnani mida ei tea või kasuta oma käsi ja jalgu vms. Õhtuti aju täitsa suitseb peas. Ja siiski siin ma ju olen, et õppida midagi uut.

Keegi polegi öelnud, et see kerge on..