Esimese nädala lõpuks olin valmis kirjutanud kaks A4 paberit oma plaanidest, ootustest, eelkõige reaalsusest. Nii juhtub, kui järgmisel hommikul end teiselt kontinendilt leiad ja vana jalgealuse suure hurraaga koju jätsid. Kuna esimesel 1,5 nädalal selline top-action käis, tundus see olevat ainus viis oma mõtete korrastamiseks. Järgnevatel päevadel olin ma päris sihitu. Kõndisin Hoan Kiemi äärde ja jälgisin, kuidas kohalikud vanad härrad/prouad võimeldes käsi ja jalgu igasse ilmakaarde vehivad või kuidas keegi oma kaupa igal(!) erineval viisil rahaks tahab vahetada. Ma ikka ei teadnud, kas see on SEE, kas ma tahan ka homme seda kõike näha ja veel enam, et kui ma tahangi, siis mis on mu motivatsioon. Seega, mis mind motiveerib? Enesetunne. See sama kohati kõngev enesetunne, mille ma üritasin võimalikult täpselt ja endale arusaadavalt paberile panna. Nüüd ma olen endale lihtsalt võimaluse andud see kõik iseenda sees kokku panna, tervikuks luua ja sellega elada.Ehk ma siiski tahan endale oma lahendatud, ilmselt oma vigade ja eelistega jalgealust. Kõige tähtsam on see, et see oleks made by Kriss.
Vietnamis on lugu selline: kõige hullem, mis endaga teha saab, on lasta end pisiasjadest häirida. Sel juhul võib iga üks kõva häälega adjöö öelda ja minema minna, sest see poleks midagi muud, kui aja raiskamine. Ma saan aru, et see on läänemaailma inimesele suht suur tükk, mida neelata, sest siin on lihtsalt räigelt hetki, mil tahaksid päriselt koti pähe tõmmata ja lihtsalt ühe koha peal seista, ilma, et kuuleks ja näeks sellel hetkel. Mhm.. ja kui olla sellest kõigest pohhuistlikult üle, saab iga koti-pähetõmbaja aru, kui palju väärtuslikku ja originaalset selle segaduse taga tegelikult peitub. See on sensatsioon, kui õige koht Vietnam pärsielt on. Kõige parem nõuanne siin elamiseks saab olla vaid see : “Please, just.. just go with the flow.” Ja nii lihtsalt saabki olla survived!
Vietnamis pole mõtet tormata, sest kohalikud on liiga hipid selle jaoks. Vietnamis ei saa planeerida, sest kõik selleks vajalik on omakorda liiga organiseerimata. Siin pole vaja muretseda, sest kõik võib lõppeda ka teadmatu kolmanda või neljanda variandi järgi. Siinses aeglases voolus peab lihtsalt järjekindel olema, sest muidu pole mõtet siia asja ajama tulla.
Täpselt nõnda näevad välja ka mulle suunatud kriteeriumid siinsele tööturule sisse pääsemiseks. Lihtsalt ootamine on selle kõige juures tohutult suur ja uskumatult raske osa, aga samas on see ainus tee, mida käia.
Pärast 2-nädalast tööotsimist mõtlesin, et midaa, ma ei jõua nii kaua oodata, kuskilt ei tule konkreetseid vastuseid ja ma jooksen varsti rahast tühjaks. Täpselt see sama murdepunkt, kus ma ei jaksanud enam ja mõtlesin, et nüüd tuleb minu ‘adjöö’. Väike ja kiire näide miks:
Kui pärast intervjuud öeldakse, et hakkame sulle graafikut määrama, aga see võtab veits aega, siis võib sellest kõigest välja lugeda 3 järgmist varianti:
a) viisakas versioon äraütlemisest
b) võib-olla kunagi, kui aega leitakse, siis hakatakse sulle tegelt ka midagi määrama
c) sulle päriselt koostatakse graafikut, mis nõuab oma aega
Nüüd ma võin julgelt öelda, et õnneks ma jäin ootama ja surusin end sellest läbi, sest töötan hetkel kindla kohaga 2 keelte koolis tunnipalgaga 25 USD ehk 20 euri tunnis + paar kohta teist part-time job’i kohta, mis ootavad ahjus oma valmimist. See on väga tavaline välismaalasest keeleõpetaja sissetulek, sest hea järje peal kohalikud vanemad on, nagu näha, nõus suuri summasid oma laste keeleoskuste tarvis välja käima. Mulle igal juhul väga sobib sedasi! Pealegi saan ma hästi aru, miks ma seda teen ja ka arvestades ka mustade päevadega, siis ma tõesti saan öelda, et naudin seda.
Praeguseks elan juba 2 nädalat uues kohas. Rendin tuba West Lake’i ääres ühes 3-korrulises majas koos teise 3 välismaalasega: Will ühendriikidest, Jess hollandist ja Beth UKst ja ma. Kuus maksan ligikaudu 110 euri kõige eest kokku ehk üür ja kommukad ja koristaja kord kuus jne. 2 nädalat tagasi sain ka ametlikuks osaks siinses liikluses. Kõige rohkem on siin muidugi rollereid, seega maksan oma rollu eest kuus umbes 35 euri ja kohe on nii palju avastastud. Muide roller on siis kõige turvalisem liiklusvahend ja kõige ohtlikum olukord on päevast päeva jalakäijatel. Seda väga tõsiselt öelduna, sest ega siin naljalt niisama smsi tänaval toksima ei hakka, kui elu kallis on!
Bussiga olen ka paar korda sõitnud, aga see on tõesti läbi põrgu minek. 1 pileti hind on tavaliselt 5000 Dongi, ehk siis umbes 20 euro senti. Bussid üldiselt peatuvad siis, kui heaks arvavad ja tipptundide ajal palju hingamisruumi ei jää, juhul, kui seda üldse jääma peaks.
Kokkuvõtvalt võib tänavapildis iga ühe varandust mõõta nõnda:
jalakäija- turistid
bussid- üks odavametest versioonidest, näeb õppureid ja üldiselt vanureid või siin elavaid turiste, kes ei julge ise liiklusesse minna. Bussid on mootoritega türannid – kui neil hoog sees, siis ei peata neid miski ja signaal on kõvem, kui 50 asfaldipuuri müra kokku.
jalgratast- piisavalt vaene, et mitte lubada endale rolleri omamist
roller- keskmine tase, õige sagedasem nähtus
autod (kui auto siis on see Lexuse maastur või mingi uus läikiv chrysler)- jõukad bossid.
Kokkuvõtvalt liiklusreeglitest:
green – I can go
yellow – I can go
red – I can still go
Pluss mõned ainsad liiklusmärgid nagu paremale või vasakule sõit keelatud või siis ühesuunaline tee tarvis ülespandud keelumärk. Palju õppimist pole vaja, kõik käib sisetunde järgi.
Lõpetuseks weather update: 25 C, õrn päike läbi õhukese pilvekihi kaugel kõrgel, kuiv, 0 tuult.
Tervisi Hanoist!
indian party it is