I keep my life on a heavy rotation

Niisiis, saksa keelt õpin ma järgnevatega : 2 poissi Jaapanist, 1 tüdruk Jaapanist ( kes tuleb minuga samasse gümnaasiumisse, hullult vaikne -räägib pm vaid siis kui teised 2 jaapanlast jaapani keeles räägivad ja kannab lappi suu ees (kuiseda parajasti pole siis katab kätega (?)..) ning kes teab mis “nakkushaigust ” ta kardab), 1 tüdruk türkist, 1 tüdruk Mexicost ja 1 poiss Taist. Jap, rääkides jaapanlastest.. neil on ikka ilmselgelt väljaarenend tehnoloogia kodumaal ja midagi ka siia kaasa võetud. Neil kolmel on väiksed u 15×10 suurusega elektroonilised sõnaraamatud, mis näevad välja kui üliväiksed läptopid ( kaas ja klaviatuur) ning nii nad siis oma sõnu seal tõlgivad.

 Üks Jaapani poiss, kes istub mu kõrval..khm mul on piltselge vaade tema vihikusse, mis näeks välja kui: mul on poisi vihik ja temal tüdruku. Just, ega nende jaapani hieroglüüfide kokkumaalimine on teinud oma töö, korraliku töö, sest cmon see käekiri on tõesti ilus, vahet pole mis kirja ta ka parajasti ei kirjutaks. Peale selle on ta ootatult usin, kirjutab kõik võimaliku üles, tõlgib, ee okei hääldamisega on neil veits sügavamalt raskusi (nende „hääldus-seltskonda ka tai poiss), mitte halvustavalt, aga seda on ikka väga koomiline kuulata..

Õpetaja on täiega sõbralik ja raulik, õpetamismeetod on ka tunduvalt lihtsam, kui see Eestis oli.

Kui ma esimesta korda eile läksin ja nägin neid, apppi nad olid kõik nii positiivsed : „wazzap, what`s your name? How`re you? You`re from Estonia? Jejejej I know where it is..“ see viimane oli justkui eriti rabav. See Jaapani poiss, kes mu kõrval istub ( tema nimi on Kai ja tema on ka ainus kes mulle nimepoolest meelde on jäänud), teadis kohe õhku nähtamatu kaardi joonistada, vehkis sinna Soome piirjooned kuidagi, ja ütles et tal on üks sõber soomest ja see on talle Eestist rääkinud.. Tailane palju ei räägi, sest tal ei tule hästi ingliskeel, aga muidu on väga naljakas olekut..

Okei, lõunapaiku läksime Fränzi, ja tema sõbrannade Silvia ja Barbaraga Sempachis tänavamaalingul. Täpsemalt: Sempach`is on üks selline peatänava moodi koht, kohvikute ja väikeste poodidega, kuhu valatakse uus tee või nö tänavaremont. Seega on kõigil inimestel kes iganes sellest huvitatud nädal aega võimalus sinna joonistama/maalilma minna, sulle antakse su ala, joonista mida tahad ja kõik värvid ja muud vahendid kohapealt ( mitte kriidid vaid korralikud värvid mis jäävad asfaldile).

Kõigele lisaks oli super ilm- siin on iga päev keskmiselt 27-32 kraadi sooja, sinine taevas,päike võtab, mäed!, soe vesi, õnnelikud inimesed üle kogu maailmama, bussikontrolöre näeb paar korda aastas! Õhtul läksime veel ujuma ja kui koju jõudsime olime üksi kodus, sõime palju ja vaatasime kergejõustiku otseülekannet Berliinist.

Ausõna, see on palju rohkem kui lihtsalt ilus maa paksu lumivalge lume, shokolaadi ja kõlisevate lehmadega!