Jaja..nüüd ma pole ammu kirjutanud, sest kui ausalt öeldes pole väga aega, aeg läheb kiiresti ning sa tahad sellest viimast võtta. Seega ma pole endale sihiks võtnud iga jumala päev kirjutada siia detailne jutt iga tunni kohta, mis mu vahetusaasta on toonud. Aga ma kirjutan nii palju kui võimalik. Nii sellega on nüüd klaar.

Alustades siis reedest. Hommikul oli nagu ikka keelekursus, mis venib vahel ikka päris hullult. Jaapani tüdruk Mito- täitsa lõpp temaga on midagi lahti, päriselt ka. Ta ei ütle enam põhimõtteliselt õpetajale tere hommikust ka isegi kui õpetaja küsib: „tere Mito, sa oled veidi ebaviisakas, sest sa ei tereta ega vaata otsa kui minuga räägid.“ ja ta ei ütle isegi sellepeale midagi, teeb suu lahti ainult siis kui jaapani keeles räägitakse ning juba päris suur küsimus on, et kas keegi sundis ta vahetusaastale tulema? Või on tal mingisugune sisemine või välimsmaailma konflikt peale tükkinud, koduigatsus?? Me EI saa aru. Ja taaskord see taipoiss ning Shuskie hääldavad saksa keelt väga idamaiselt..mis on keeruline mitte naermiseks, aga me ei tee seda paha pärast. Igal juhul paar päva tagasi kutsus Ece (türgist) mind Zugi- linn kus ta elab, et lähme vanalinna, uurime niisama ringi, tutvustab enda uusi sõpru (päris) koolist, sööme õhtust tema hostide juures, õhtul lähme mingisugusele rock-kontserdile (sinna tuli mõte minna loomulikult sellepärast : eintritt frei!!- sissepääs tasuta) ning õhtul võtan viimase rongi Luzerni ja sealt bussiga Hellbühli koju. Zug on uskumatult, täitsa lõpp kui ilus linn, ma ei oska midagi muud öelda te peate lihtsalt tulema ja nägema, mis muud, no tegelt üleüldse Šveits on ikka tulemist väärt eksole. Tutvusin ta paari sõbraga, kelle nime ma loomulikult ei mäleta, nad olid päris lahedad. Ja siis kontsert- jällegi ootamatult oli täiega hea, bänd oli selline mõnus, ei teinud mürisevat muusikat, hea piidiga oli kusjuures. Saime kokku ühe suure-suure seltskonnaga, nad rääkisid inglise keeles või vähemalt enamus neist (Ece teadis sealt vaid ühte poissi, kes oli lihtsalt pargis juurde tulnud, sest ta kuulis et Ece ja ta sõbranna räägivad ingliskeeles  ja nii nad nüüd suhtlevadki). See poiss on pärit Inglismaalt, aga on elanud 13 aastat Šveitsis ja ei oska kohalikku keelt ! Okei kõige suurem põhjus on selleks see, et ta õpib Zugi International koolis, mis on ingliskeelne, sellepärast rääkis ka kogu ülejäänud seltskond ingliskeeles kuna olid sealt koolist. Inimesed oli nii rõõmu täis ja kohe oli näha, et nad naudivad kõike igas sekundis iga päev 24/7. Nii me siis istusime järveääres (mis oli jällegi üliilus-kõik linna tuled peegeldusid veest vastu) ja veetsime kena aega. Hiljem sain rongile, enne seda ostsin shokolaadi ( seal poes oli kõige odavam 100g tahvel 19kr, normaalne hind 25), sain rongile mis oli 2-kordne(!) ja lugesin kohalikku ajalehte millest ma väga aru ei saanud, oh imet.. Luzernis oli mul bussini 30 min aega, jalutasin ringi (reede õhtu- kõik kohad olid rahvast täis, elu käis), vaatasin öist Luzerni ja sulasin nagu shokolaad mu kõhus. Hullult väsinud olin sellest nädalast.

Sellepärast mõtlesingi laupäevaks „lebo päeva“ võtta. Kuna mul on teisipäeval Englisch First1 test, mõtlesin natuke õppida või lugeda üht head ingliskeelset rmt-ut mis mul praegu pooleli on. Teadsin vaid seda, et Bruno (h.ema vend) on hommikul meil ja millalgi peaks tulema Fränzi sõps Mirjam külla. Hostema oligi öelnud neljapäeval, et laupäeva õhtusöögi teevad Fräzi ja Mirjam. Kui Mirjam oli tulnud, läksime poodi õhtuks asju ostma. Tagasi tulles nägin laua peal pilti, mis neil on plaanis meile kokata siis+ magustoit, mis ei näinud nii ahvatlevad minu jaoks välja, et kohe ise neid tegema hakata. See selleks, kui toit juba valmis oli hakkasin kõigepealt OMA SÕNU SÖÖMA. Hullem reserveering oli ikka, ainult nemad toimetasid. Okei.. väljanägemine oli väga luks, ma pean väga vabandama, aga mul pole õrna aimugi,mis see oli.Tean vaid, et mingi segu( milles oli hea šveitsi suitsuvorst) ning oli keeratud ilusate roheliste kapsalehtede sisse, mis olid kaetud hea kastmega ja kõige peale oli pandud krõbedad peekoni ja singi vahepealsed viilud. Julmalt hea oli ikka, sõin sama palju kui hostisa, mis on juba täitsa normaalne:D! Asudes magustoidu juurde: Ansipi sõnad on ilmselget valel kohal, sest just siis oli vaja öelda: palun palun palun tule taevas appi! Jumalik töö nendepoolt. Ma siis kirjeldan magustoitu: seal oli jäätis, kondentspiim, kardemon, see oli kõik kuidagi ära miksitud, sügavkülma pandud, et see natuke vormi võtaks, peale oli pistaatsiapärhklipuru. Süües oli natuke kreemjas ja maitse oli kõrgtasemeline, ausalt, raudne top 1. Pärast sain teada, et Mirjam jääb ööseks ja õhtul oli plaanis neil vaadata üht filmi, mida nad oli koos vaadanud kui nad väga väiksed olid olnud ja see video on neil siiamaani alles ( nad on muidu lapsepõlvesõbrad), mis oli täiega lahe idee neil. Nii ma siis ühinesin ka nendega- film oli loomulikult saksa keeles ( ja selliseid vanu slänge oli olnud, pluss natuke dialekti, seega Fränzi kommentaarid olid HÄDAVAJALIKUD). Film oli suhteliselt fairy tail, et prints oli nõidusega jääkaru, va öösiti. Ja siis naine tahtis jääkaruga abielluda ja öösiti kui jääkaru oli oma õiges kuues, said nad 3 last, kuid printsessi ema vaim varastas nad ära kohe pärast kõigi sündi, sest teadis, et mingi nõid tahab neid omakorda varastada-. mida iganes ! Õhtul lugesin raamatut nagu plaanis.

Mu lebo päev läks väga asjaette.

 Pühapäev

Oleksin saanud kell 9 hommikul ratsutama minna (nii vara sest hiljem oleks liiga palav, paari nädala pärast saa juba hiljem), aga kuna see tundus ebameeldivalt vara, otsustasin mitte minna. Juba selle pärast, et keelekursuse õpetajale meeldib nii väga kuhjaga kodutööd jätta. 2 juttu ja üks ettevalmistus tekst klassile ettekandmiseks- Igaüks peab olema esmaspäeval oma kodulinna (minul siis Pärnu) giid, et lähme välja ja siis parajasti see kes on giid räägib oma linna huvitavamatest kohtadest ja näitab neid kohti õues nö õhus. Kodutöödeks ta lausa trükib meile A4 kus on täpselt kogu vajalik info mida teha, sest aega on nii „tapvalt“ ning seekord lisas ta lõppu, lootes ehk innustab see meid: „There will be a little prize for the most original and most convincing tour guide!“ Ülesanne mulle muidu meeldib, hea praktiseerida ja õpime üksteise kodumaad paremini tundma, taaskord..

Mirjam oli kuni lõunani meil, paari tunni pärast läksime hostidega ratastega sõitma- mis oli umbes 2 tundi. Tegime vaepeatuse kuskil, ma ei tea kus, seal oli suur golfiväljak, selline pühendunud mängijatele. Läksime igastahes sinna kohvikusse, võtsime midagi juua ja vaatasime niisama kuidas mängitakse. Muide kõrval lauas istusid 2 naist, kes pidid olema Šveitsis päris tipp golfimängijad. Õthusõõk ja otsetee kodutööni..