Juba ammu mõtlesin, et kui PRO kätte jõuab siis hakkab vahetusaastaaeg valusalt tiksuma. St laupäeval 22.-23. Mail YFU viimane, päris viimane kõikidest viimane laager Neirivue’s (kanton Fribourg, prantuskeelne osa). Viimasel ajal pole korralikult välja magada saanud, mis mind tegelikult nii väga ei põruta , sest mul on ikkagi praegu kell 12 öösel blogi kirjutamiseks piiisavalt entusiasmi. Alustades algusest. Kell 11 laupäeval oli organiseeritud rongiaeg Luzernist Neirivue’i, millal mul head bussiühendust polnud ja 40 min varem rongijaamas nõulaifisin. Mingil ajal mu super mälu tuletas meelde, et laupäeva hommikuti ju flohmarkt järve ääres on. Muretsesin endale kiiresti pileti ja jooksin flohmarktile silma peale viskama, kiirustades leidsin lõpuks 2 frangiga (20kr) uue rahakoti, päris nahast. Üleüldse flohmarktil on igast lahedat kraami mida šveitslased maha müüma tulevad, seal juures selliste hindadega, et vaata ja imesta, pealegi mõndadega saab veel parema hinna pealegi kaubeldud. Nt eelmine kord kui Sabinega Bielis olime, sain 2 Schwatchi(!) originaalkella 130 kr. Ütleks, et enamus kaubast on retro-stiili ja nii unikaalsed et „vaata ja imesta 2“.
Tagasi teema juurde. Flohmarktil proovisin iga viimase sajandiku seal viita, siis pidin sellise turboga rongile jooksma et olin täselt 1 min enne rongiväljumist rongis. Üle pika aja nägin Bettyt, Annet ja Biancat. Mito ning Shu on viimasel ajal päris tihedalt silmapiiril olnud. Eelmisel õhtul pidas Sophie oma sünnipäeva , mis oli väljas, ning kust ma lõppude lõpuks küla sain, seega rongis olin päris totkaputt. Kogu sõit kestis umbes 2 h 30 min, teepealt kogunesid kogu aeg uued inimesed peale ja nii see olemine paraneb kui neid inimesi näed. Meil oli siin pea 3 nädalat mõnusalt sadanud ja kogu selle aja ainult pilves halli taevast näinud, siis ilmajaam lubas sellel nädalavaehtusel õige ilma 25/26 kraadiga tagasi, koos päikse ja sinise taevaga muidugi. Kohale jõudes (13.30) saime nagu alati nimesildid särgile, tubade valik ja „sissejuhatuseni“.
Kokku 2 päeva peale oli 6 Sessionit, igas laagris on muidu alati samad grupid, aga uute juhtidega. Seekord saime Ueli ja Laura jälle, õnneks, sest nad oli meil sügisel PAO laagris ka ja avaldavad muljet. Põhiteemad oligi: „Looking back and shearing“, „the way we are“, „the way we have become“, „saying goodbye“, „going home“. Kokkuvõttes iseenesest võib ei midagi nii rasket see kojutulek ka nüüd tähendada, aga ausalt öeldes, on see vahetusaasta raskem osa (rohkem isiklikult küljelt). Ilusa ilma tõttu toimusid sessionid enamus gruppidel väljas ja meeleolu oli päris meeldiv, haha h pausid ajal saab tavaliselt midagi väikest söömiseks, muidugi ka lõpuni välja minnes, domineerivad yfu laual schoggi, sai, õunad, kakao ja tee:D! Õhtul oli pigem vaba programm, paljud tõid lipud, t-särgid, mälestusraamatuid jne kaasa, et üksteisele siis lõpusõnu veel kirja panna. Õnneks oli mul ka zentralschweizi särk kaasas ja andis omale ka tuld. Millalgi öö poole tuli veel muusikat, mille järgi ei saanud estonian dance tagasi hoida. Ühel hetkel kiskus veits tuimemaks, et otsustasime välja jalutama minna, kuna.. hulult ilus koht oli ikka. Taevas oli tähtedega nii selge ja kuu valgustas kõikide ümbritsevate mägede jooned nähtavale. 2- poole 3 paiku tõmbasime tekid peale, sessssst 7.15 juba äratus oli. Ma olin naris üleval, kus polnud ääri ja terve öö olin sellises asendis nagu voodisse liimitud, sest vahel tekkis küll hirm.. Muide alati oleme me sama seltskonnaga ühte tuppa sattunud: soomlased, ameeriklased ja sakslased. Kuigi nad teavad juba, et me tavaliselt kaua vait ei suuda olla , pluss viimased meie seast tulevad alati tuppa ja tuld vajavad ja unerahu segavad. Sellest hoolimata ei eria nad meiega ühte tuppa tulemist.. . Pärast hommikusööki pool9 algasid jälle sessionid, millalgi ennelõunal cleaning up ja lõpetuseks kõigi ühine session: „parting ceremony“, kus kõigile vahetusõpilastele olid õhupallid, punastes ja valgetes värvides, all nööriotstes sildid, kuhu pidime oma kodumaa aadressi ning ühe soovi, eesmärgi või tänu kirjutama. Läksime õue ja kõik seati šveitsi lipu järgi paika ( valge rist punasel taustal). Mõne aja pärast lasid kõik nelja peale loetuna oma õhupallid sõnumitega taeva poole (suht fail oli ka muidu, osad jäid puu otsa kinni, mis aga pärast aususe mõttes eemaldati). Kuna ikkagi VIIMANE viimane kord KÕIK koos, siis tegime ka see kord kallistusringi, et ühest kohast hakkab keegi minema ja kallistab kõik inimesed läbi. Alguses oli kõik kontrolli all , aga mingil hetkel tõmbas kurvaks ära, st mingi hetk on juba teist korda Betty juures ennast muutnud. Isegi Kritsanale tulid pisarad silmad, was war ganz süss. Neid põhisõpse kohatakse selle viimase kuu ajal veel kindlasti , lihtsalt üks osa neist, keda arvatavasti enam ei näe ja siis veel ettekujuta, et ja võib-olla enam mitte kunagi..gar nicht toll.
Poole 2 läks juba rong tagasi ja nii kiiresti aeg läkski. Täiega imelik miks koguprogramm nii hunnikusse oli lükatud, sest tegelikult oli esmaspäev ka veel pühade tõttu koolivaba. Aja jooksul sai küll ideid mida, kuidas ja milla juba teha, aga oleks võinud rohkem uut kuulda (vähemalt meie gruppil viidi asi pärishästi välja, et oleks võinud edasi kohe uurida. Aja laupäva õhtul pidime nõusid peasema. Selline schweinerei , et vähe polnud. Muusika oli põhjas ja küürisime lõpuks Gustavoga hiiglaslikke 7 kiloseid panne ja potte, nii et lõpuks päris märjad olime ja põrand ujus..ahh gute zeit, was soll ich sonst noch sagen.
Praegu nädalavahetusel sai äkki selgeks kui väga ma šveitsi armastan ja kuidas ma aru ei taha saada, et mu inimesed varsti nii kaugele ära lähevad. Sain sel aastal mõned nii head sõbrad, et kokku sain parima sõbra. Nüüd ma siis tean, mis on põhjuseks olla yfu vabatahtlik.
Tagasi pühapäeva lõunani. Tegime plaanid, et lähme Sabi ja Shuga Kaisa juurde, kuna tal elas umbes poole tunni kaugusel Bulle’s laagrist. Alguses bussiajad ei klappinudning läksime selle asemel linnas veel jäätist ostma ja muru peale päevitama, pärast Kaisa juurde koju. Nägin ka lõpuks ta kuulsa popi venna ja laheda pere ära, ilus koht pealegi.. khm šveitsju. Oi sõime eesti linnupiimakommi, piparkooke:D ja muud. Muidu kuna meil see YFU programm enamus ajast väljas toimus siis olime täitsa ära põlenud.. sain endale ka aasta parmupäevituse. Pean veel mainima, et kui tagasi hakkasime tulema, olid uskumatult kahtlased rongiühendused midai poleks siinselt oodanudki- 40 min oli lihtsalt pausi et saakisme Fribourg’ist Luzerni minna, läksime selle asemel linna peale. Õhtul kui 22 koju jõudisn ja oma rattast bussika lähedusest ( kuhu panevad paljud oma ratta ja ka meie iga päev kui kooli lähme) tooma tahtsin minna, polnud seda enam seal ( lukustasin 100%). Helistasin kiiresti koju, et äkki olid nad selle vahepeal mingil põhjusel koju toonud, aga ei, varastatud.. tore jah.
Es beginnt bald das zweite austauschjahr. Sie sagen: „geniesse es“.
group 7
verdammte tschüss ha
zentralschweiz
ja voll
mywords 