Titlis-siit me tuleme, jalgsi(!!)

Okei, mõtlesime, et läheks jalgsimatkale ja väljavalitud mäeks oligi Titlis, täpsemalt Engelberg (1800m)- see oli kõigest raja kõrguseks, mis üles kohvikuni viis, kuid sai ka kondliga kõrgemale, arvatavasti ka jalgsi. Esimesed 100m oli tõus ning peaaegu, et selle tõusu lõpus olid ühed jaapanlased jalad murule visanud ja alustanud oma esimest puhkepausi. Me liikusime edasi ja edasi kuni paistma hakkas lumine mäetipp. Täitsa lõpp, mul hakkasid jalad värisema, et kas tõesti teist korda on mul see võimalus lund lund katsuda suveeeel? Jes, nii see oligi, mitte küll seda võimast mäetippu, kuid kui rajalt kõrvale kalduda ja veits kõrgemale minna sai minna väikeste lume „kohtadeni“. Arvata võib, et läksin, miks mitte! See selleks, siin on pildid, mis räägivad kahtlemata rohkem kui mu jutt!

 Oma silmaga on ikka täiesti teistsugune ja nüüd järele vaadates tundub pilt jaburalt teistsugune, kui see ometigi tegeikult näib. Kokkuvõtteks käisime ligikaudu15km, 4h ja kaks väikest pausi. Kuigi 1 pausi peab kindlasti lahti kirjutama: piknik pm keset mäge- sellel kõrgusel esimene lumi 200m kaugusel. Sehr gut!

  Mu Püha! suvine lumi

 

Would you like to play mini-golf or study german in the evening?

Liiga raske küsimus. Igal juhul.. läksime mängima mini-golfi, mis on siin palju populaarsem kui Eestis. Seda ei pea üldse enam imeks panema kui oled seal ära käinud, sest siin on mängimiseks loodud palju kvaliteesemad tingimused. Õhtupoole oli väljak rahvast täis, leidus peresid, niisama seltskondi, ootamatult palju umbes 16-19 aastaseid noori. Täitsa lahe oli, mis sest et jäin viimaseks ja kaotaja võit oli 2. korrus nädalavahetusel ära koristada, mis õnneks nii rangelt ei olnud mõeldud, pealegi meil on niikuinii 2. korrus nädalavahetusteti kahepeale teha.

 

Koogi-eri

Külla õhtust tulid sööma perekond Frei-Peter´te lemmiknaabrid. Tore pere kolme lapsega: poeg umbes 5-aastane, tütar ka sinna kanti, kõige noorem oli 5-kuune ja vanemad on ajakirjanikud. Seega meie ülesanne hostõega oli teha kook- shokolaadikook 1 supilusikatäie kirsilikööriga. Oli vast elamus!! Tegelt ka, üllatavalt hea, üllatavalt hea juba sellepärast, et minu käsi oli ka tegemisel mängus.

Elu on maitsev

 *Kui perre sünnib laps, siis on tavaks istutada uuele liikmele puu, maalida tema nimi suurele puustalusele, mis pannakse majaseinale sisse või välja (esineb rohkem) rippuma ja muid kauemaks ajaks jätkuvaid kinke- lihtsalt kuidas kellelgi fantaasiaga lood on.

Jep looda sa

Võta näpust, Bern nagu Bern ikka ei jõudnud taaskord minuni. Elisa (endine vahetusõpilane siin)oli samalajal Šveitsis ja tema viimasehetkepakkumine oli Aarau. Mõtlesime, et kutsume praeguse vahetusõpilase Eestist meiega, kuna lähme samasse linna kus ta elab, aga näe idee kui sõel ja läks vett vedama. Ega sellepärast siis minek ära ei jäänud, marsruut oli järgmine: Hellbühl- Luzern- Olten- Aarau- Olten- Luzern- Hellbühl. Kõige loomulikum oli see, et oleksin juba esimesse sihtkohta 95% hiljaks jäänud ning mitte rongile jõudnud, kuid see 5%, et buss hiljaks jäi nii palju, ha mängis seekord minu kasuks. Siiski Aarau ronist jäime maha..

Aarau linn polnud nii muljetavaldav, kui algul arvasin. Lihtsalt ilus linn mõnusa jõega. Kuna ma lõunal ei olnud kodus ostsime endale lõunasöögi sealt. Ja kindlasti ei jää see ütlemata, et ostsime ülihead tiramisu( tiramisuküpsis oli peal, mis veel tahata?) ja shokolaaditükkidega jäätis. Saladuskatte all ütlen: maksumus 6 CHFr , mis korruta 10-ga. Kallis maitselõbu, mis ausõna tasus ära. Tahtsin mainida, et Luzerniga olen ikka väga rahul, kena ja kodune.

 

Käisime Neunkirch´is foreigners passporti tegemas ja edasi ootas meid järv kaugete mägedega piiratud. Ja mis edasi? Et kõike seda nautida (võrkpalliplats, pinks, keset järve päevitamiseks veeplatvorm, muu entertainment ja veel ujumine üldse) maksis kõgile külastajatele 4.50 Fr päevapiletina (sai ka lühemaks ajaks võtta, pole kindel). Kõige rohkem selle hinna sees pidavat maksma „ranna“valve. Üleüldse siin pidavat enamus ujumiskohad maksma. Elu nagu „Indias“, eksole.

Luzern ei hakka puuduma ühestki päevast

Läksime Fränziga mulle uue bank account´i paberitele allkirju andma ja mis kõige naljakam, alguses kui kohtusime meiega tegeleva tädiga, surusime kenasti kätt ja läksime kabinetti. Lõpetades surusime taaskord kätt ja meid saadeti peaukseni- st oleksin nagu mõne raskemat sorti tehingu sõlminud või Dubai übertärnidega hotelli üle ostnud. AGA kes teab? (:

Bussis tutvustas Fränzi eespool istuvat meie naabrionu, kes on 94-aastane, kappab bussi peale, läeb poodi, tuleb kraamiga 2 käe otsas tagasi ja mitte, et kodu teeots poleks taaskord ülesmäge. Tema naine on 92, nad on vähemalt 60 aastat abielus olnud ja vabaajaga kohta ütleks: matkamine Šveitsi mägedes. Jõudu noortele vanas kuues!

Õhtul mängisime sulgpalli ning vaatasime kell8 hakkavat krimifilmi/seriaali kõrg-saksa keeles, mida on neil vist tavas üheskoos kord nädalas vaadata. Rääkimist tasub vaid see kuidas Franz tegi välkkiire liigutuse toolil ja hakkas kätega vehkides kaasa elama, sest lõpp oli ikka „eriti“ action. Ega mind oli juba hoiatatud, et tal on tavaks niimoodi sisse elada. Siiski ausalt öeldes- vaatepilt oli palju efektsem. Pole viga.

Asudes teema kallale: homme Bern!

Tiguman

Sest vahetusaasta võtsin vastu 70%ülesmäge jalgrattamatkaga. Kindlasti pean alustama sellega, et pärast paarisada meetrit eemal oleks mu rattakummi alla jäänud hüpertigu, kelle võis korrutada 1050 eesti teoga ning nägi ülimalt mutantne välja, kuid tema ilus heleroheline koda, muudab asjaolu , et kedagi sellist üldse kohtasin, veidi leebemaks. Siit ka esimene uudis Šveitsi looduse kohta, sest Fränzi kinnitas oma sõnadega nähtut: „ Jah sa mõtled umbes sellist“, ja näitas oma rusikasuurusena oletatavat tigu ning „ need on täiesti tavalised meil siis, neid on igas suuruses, igas värvis, ja looduskaitse all (kas just need üüberteod või kõik- seda ma veel(!!) ei tea).

Ratastega sõiduks oli juba selleks päevaks hullem päike ja õhk soe. Kogu sõidu ajal ei näinud ma ühtki korrashoidmata maja ilma suure lillepõõsata iga akna all ja aias. Ja mäed, kuna elan Kesk- Šveitsis Luzerni läedal, pole siin mägedest ei ühegi nurga alt puudust ning ükski linn pole liiga kaugel ( Šveitsi puhul see polekski võimalik), kuid siiski mängib minu kasuks. Veel nägin tihedat rongiliiklust ja et kombeks on oma ümbruskonna (küla, piirkonna) inimestele Grüezi öelda, isegi kui nad võõrad on. Mis omakorda on veidi raske/harjumatu minu kui eestlase jaoks, eks..

Heeeiii!!

See kuulus “vaade aknast”

Lennud läksid tavaliselt ja tüütult, kuid üldiselt nii nagu ikka. Šveitsi jõudses oli korralik paduvihm ja väga sünge olek. Kuna pere oli juba arpilli keskpaiku teada, teadsin neid hästi märgata ja sealt see siis algaski! Nö uude koju jõudes oli väliselt juba kõik tuttavad, sest pilt mille nad saatnud olid rääkis sama mis mu oma silm. Seega kolme korruseline 600m merepinnast ülisuure kõiksuguste taimedega aiaga mägimaja. Sees on kaks koridori, suur köök, elutuba, 1.töötuba, 1.vannituba, tuba hobuseriiete jne asjade jaoks, siis veel arvatavasti üleriiete jaoks väike ruum. Üleval 2.vannituba, mustapesutuba, hostõe tuba, minu tuba (varem külalistetuba), hostvanemate tuba, ja pm nagu ma aru olen saanud 2.töötuba, kus teeb hostõde oma koolitöid ja kõike veel. Kolmas korrus on pööning, suur pööning, all väga suur kelder täis igasugu joogivarusid samuti.

Nagu juba mainisin on siis kaks hobust El Paso ja Sancho, kellel on oma elamine umbes 100m majast. Ülienergiline koer ja ülituim kass (kassi vabandus on kahtlemata tema vanus) ja kolm kana kes elavad lilleaja kõrval, läeduses 2 parti (?) oma tiigis.

Perre kuuluvad h.isa Franz(advokaat, töötab pangas ja keda ma nii tihti ei näe), h.ema Marie-Theres(koduperenaine, kuid teeb vahel sekretäri tööd(?) ) ja h.õde Franziska(19, tihti Fränzi, viimane aasta keskoolis) Frei-Peter. Ning nüüd mina, koos auga, et mu nimi on nüüdsest siinsel postkastil. Danke schön!